Toomas Lukk, erakorraline ja täievoliline suursaadik PekingisMärtsikuuga jõudis Hiinas lõpule kord kümne aasta jooksul toimuv poliitiline siire, mille tulemusena tuli Keskmaal, Mao Zedongi ja Hiina Rahvavabariigi rajanud nn esimese põlvkonna poliitikute ajast alates, võimule viies Hiina poliitikute põlvkond. Novembris, 2012 toimunud Hiina Kommunistliku Partei (HKP) 18. Kongress kinnitas partei uue juhtkonna, mis esitati märtsis, 2013 toimunud Hiina Rahvakongressile (NPC) kinnitamiseks. NPC hääletas ametisse mh uue presidendi, ase-presidendi, peaministri, kinnitas valitsuse ja mitmete teiste oluliste institutsioonide juhid. Nõnda asus järgmiseks kümnendiks Hiina poliitilise tüüri juurde HKP peasekretär ja ühtlasi Hiina President, Xi Jinping. Valitsust juhiks sai Li Keqiang.
Rahvusvaheline meedia arutab juba pikemat aega teemal, et mida järgmine kümnend Hiinale toob. Milline saab olema Hiina sisemine areng ja millised tema rahvusvahelised suhted. Robert Kagan arutab ajakirjas „Diplomaatia“ ilmunud artiklis teemal, „kuidas suunata tõusev suurvõim Hiina rahvusvahelisse süsteemi nii, et süsteem katki ei läheks?“ Ta leiab, et see ei pruugigi üldse Lääne võimuses olla.
Heites pilgu ajalukku ja püüdes hinnata lääne mõju Hiinale võib öelda, et nii see võibki olla. Nimelt püstitas Hiina valitsus, kolmanda aastatuhande alguse tähistamiseks, Pekingisse päiksekellakujulise monumendi, mille sisering kujutab endast freskot inimestest, kes on oma tegevusega (Hiina aastatuhandete pikkuse ajaloo taustal ja Hiina vaatenurgast vaadatuna) jätnud inimkonna ajalukku kustumatu jälje. Sellesse ajalooringi mahtusid vaid kaks „läänlast“: rändur Marco Polo (1254-1324) ja jesuiit Matteo Ricci (1552-1610). Jean-Paul Wiest selgitab Matteo Ricci avaldatud kirjade kogumiku „Matteo Ricci: Five Letters from China“ sissejuhatuses lihtsalt - Marco Polo tutvustas Hiinat läänele ja Matteo Ricci tutvustas läänt Hiinale. Matteo Ricci tegevuse äramärkimise põhjuse ühisnimetajana märgib ta, muide, kultuuri vahendamist.
Tuleb möönda, et Hiina-Lääne suhete ajaloolise pärandina, nii nagu seda kajastab aastatuhandevahetuse monument, pole seda just palju. Seda saab selgitada mitte ainult Hiina kauguse ja kultuurilise erinevusega, vaid ka võimega Hiinat mõista, tema erinevustega suhestuda ja vastavalt käituda.
Tänane Hiina erineb oluliselt toonasest ja ka Mao-aegsest. Eriti muljetavaldav on olnud viimase kolmekümne aasta areng, mida on kohati raske kirjeldada - seda tuleb (võimaluse korral) ise näha ja kogeda.
Deng Xiaopingi Hiina avanemise poliitika on jätnud lääne mõjust selge jälje – alates välismaalaste rohkusest Hiina suurlinnade tänavatel kuni kuulsate lääne brändide esindusteni välja. Hiina kommunistlik valitsusvorm ei peegelda riigi olemust, kuigi „Hiina tunnustega sotsialismi ehitamise“ idee jääb lääne demokraatiates arusaamatuks. Hiina isegi jääb kimpu, üritades selgitada Hiina tunnustega sotsialismi ehitamise olemust, olles siiski selgelt öelnud, et avatud turumajanduse ja lääneliku demokraatia teed Hiina ei lähe. Hiina järgneva kümnendi arengule viitab partei sõnastatud eesmärk kujundada Hiinast aastaks 2020 mõõduka sissetulekuga riik. Täna peab Hiina ennast jätkuvalt arengumaaks, kuigi rahvusvaheliste mõõdikute järgi asub Hiina pigem arengu- ja arenenud riikide piirimaal.
Kagan ütleb, et Hiina esiletõusu iseloomu määravad ennekõike hiinlased ise, mitte meie. Selle väitega võib vaid osaliselt nõustuda. Üleilmastumine ja Hiina jätkuv avanemine mõjutab ka nõnda suurt riiki, ja tema poliitilisi otsuseid, nagu seda on Hiina.
ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena ja erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesriigina osaleb Hiina rahvusvaheliste suhete kujundamisel. Ja vastupidi, need suhted aitavad kujundada Hiinat. Nii tunnistas Hiina, et just WTOsse kuulumine aitas reformida tema majanduskeskkonda. Küllap oleks Hiina vajalikud muutused varem või hiljem isegi teinud, kuid WTOsse kuulumine kiirendas protsessi oluliselt. Nii ei tasu imestada, et märtsis ametist lahkunud peaminister Wen Jiabao rõhutas vajadusele tagada Hiina edasine avanemine ja jätkusuutlik areng.
Viimasel kümnendil, president Hu Jintao ja peaminister Wen Jiabao juhtimisel, sai Hiinast maailma teine majandus, kus viimase viie aasta keskmine majanduskasv oli 9.3% aastas. Hiina majanduse kogutoodang ületas 8 triljoni dollari piiri. Kuigi see moodustab 55% USA omast, siis enamuse prognooside kohaselt on vaid aja küsimus, millal Hiinast saab maailma suurim majandusvõim. (Ekspordi ja töötleva tööstuse mahult on Hiina maailma suurim juba praegu.)
Paaril viimasel aastal on välisinvesteeringud Hiinasse mõne protsendi võrra vähenenud. Oma osa etendavad selles kasvavad tööjõukulud, Hiina oma ettevõtete eelistamine rahvusvahelistele ja maailma majanduse olukord tervikuna. Sellegipoolest moodustasid välisinvesteeringud Hiinasse 2012. aastal 111,7 miljardit dollarit. Hiina investeeringuid välismaale ennustatakse kasvavat 88 miljardi dollarini käesoleval aastal, seoses suurte valuutareservide, maailma majanduskriisist tingitud odavate hindade, kui ka valitsuse go global poliitikaga.
Hiina majandusmudel on tegemas kannapööret ja suundumas odavale tootmisele ja ekspordile orienteeritud majanduselt suurema sisetarbimise suunas. Pöörde peamiseks mootoriks on linnastumine. Linnaelanike arv Hiinas ületas maarahva arvu esmakordselt 2012. aastal ning täna ulatub 52%-ni elanikkonnast (arenenud riikides 80%). Hinnanguliselt kasvataks tarbimine riigi sissetulekuid 450 miljardi dollari võrra ja looks ühe triljon dollari väärtuses lisainvesteeringuid aastas. Rahvusvahelised suurfirmad nimetavadki peamise investeeringute laiendamise põhjusena Hiinas just sisetarbimise kasvu.
Vaatamata Hiina edule suhtub avalikkus neljanda põlvkonna poliitikute pärandisse kõhklevalt. Nii küsis South China Morning Post’i artikkel, et kas Wen Jiabao oli edukas peaminister või ennast osavalt maskeeriv kameeleon? Kõnesid reformide vajalikkusest oli rohkem kui reforme. Hiina uue põlvkonna poliitikutele jääb ülesandeks piirata mh partei ridades vohavat korruptsiooni, vähendada sotsiaalset ebavõrdsust, lahendada keskkonna- jt probleeme. Positiivsena tuleb märkida, et üha enam on probleem teadvustatud ja mis olulisem, nendest räägitakse avalikult ja põhjalikumalt. Näiteks avalikustades õhusaaste andmed või keskkonna saastatusest tingitud nn vähkkasvaja-leviku külade kaardi.
Üleilmastumise tingimustes ja Hiina majanduspoliitiliste eesmärkide taustal võib eeldada, et Hiina areng jätkub. Vaatamata nõudmise vähenemisele on Hiina „puhver“ toota ja valmidus maailma majanduse olukorrale reageerida suur. Jätkuvat arengut toetab Hiina juhtkonna majanduspoliitika ja riigi sisemine arenguloogika. Üheparteilise juhtimise tingimustes on siseriiklik stabiilsus kriitiline tegur. Usaldus partei vastu püsib püsival majanduskasvul ja inimeste elukvaliteedi paranemisel. Staatilisest majanduskasvust üksi ei piisa. Vaja on teostada sotsiaal-majanduslikke reforme, et mh vältida sattumist olukorda, mida majandusanalüütikud nimetavad keskmise sissetuleku lõksuks.
Kagan küsib: “Milline see Hiina siis on? Kas 21. sajandi suurriik, kes soovib lõimuda liberaalse rahvusvahelise korraga, mis tähendab nii maa poliitilise palge muutumist kui ka strateegiliste ambitsioonide kärpimist? Või 19. sajandi suurriik, kes soovib säilitada rahu kodus ja laiendada oma haaret välismaal?“. Tegu on küsimusega, mida ka Hiina juhid ise aduvad ning uut „hiinapärast“ lahendust otsivad. Sellist, mis võimaldaks Hiinal oma õiglasele kohale tõusta, põhjustamata kokkupõrget praeguse maailma juhtriigi USAga.
Viimased viis kuud on Hiina energia kulunud siiski poliitilise siirde teostamiseks ja parteisiseste jõujoonte kinnistumiseks.
Eks-president Hu Jintao jäi retoorikas ja tegudes Hiina mõjudega sotsialismi juurde. President Xi Jinping lubas aga oma ametisse astumise kõnes ellu viia „Hiina unistuse“ rahvuslikust uuenemisest, täpsustades, et see on ennekõike Hiina rahva unistus. Presidendi sõnum andis analüütikutele mõtteainet „Hiina unistuse“ mõistmiseks ja mõtestamiseks.
Wen Jiabao rõhutas viimases peaministrina Rahvuskongressile peetud kõnes linnastumise ja regionaalarengu olulisust ning vajadust parandada inimeste heaolu. Ta tõdes, et Hiina probleemide lahendamise võti on Hiina jätkuv areng, mis kõige efektiivsemalt realiseerub läbi püsiva majanduskasvu.
Hiina uue peaministri Li Keqiangi sõnastatud valitsuse järgmise viie aasta „strateegiline missioon“ sisaldab Wen Jiabao mainitud elemente, kuid rõhub mh vajadusele teostada reforme ja kinnistada õigusriigi põhimõtteid. Arvestades Hiina poliitilist järjepidevust ja pikaajalist planeerimist, ei saa järjestikuste poliitiliste põlvkondade sõnumid teineteisest palju erinevad olla. Kuid Li Keqiang ütleb ka seda, et reformide peamiseks takistajaks on eriprivileegid ja kinnistunud huvid. Ja need tuleb segi paisata, mis sotsiaalse võrdsuse mõttes võiks olla ühiskonnale positiivne sõnum.
Manfred Kyber kirjutas, et: „Aeg ei loe midagi. Üks päev võib tähendada palju, ja hulk aastaid mitte midagi. Ainult seal, kus seisavad arengu viidapostid, on toimunud midagi, mis jääb.“
Jääb üle vaid nõustuda.
Nõnda on eelpool mainitud eesmärgid vaid tänased kavatsused, mille teostamine homme eeldab sihikindlat tegevuskava. Samas levib uut jõudu saanud Hiina ühiskonnas positiivne ootus Hiina muutumisest - 变化.
Millised saavad olema Hiina viienda põlvkonna poliitikute rajatud viidapostid ja milline saab olema Hiina kümne aasta pärast, näitab aeg. Ehk annab esimesed vihjed oktoobris toimuv partei kolmas pleenum. Kuid selleks, et tulevastel Hiina monumentidel saaks lääne mõju tänasest rohkem kajastatud ja Hiina muutused paremini mõistetavad, tuleb Hiinaga suhelda. Rohkem ja aktiivsemalt.
Matteo Ricci fenomen seisis mh veel ka selles, et lisaks püüdele Hiinat ristiusku pöörata, püüdis ta ka Hiinat mõista …
(
http://estonianmfa.blogspot.ca... 4/15/2013)
