Toomas Metsala, ilotegija 1926—2012
Sõjajärgne eesti rahvas ei pidanud kaua ootama, enne kui hakkas taas kuulma koguja hüüdu. Toomas Metsala tuli, tegi, ühendas ja kutsus kaasa. Tänu temale sai eesti rahvatants, milles põimuvad keha, vaim ja eesti ilo, paguluse ajastul uuema näo ja eredama värvingu.
Toomas, kes lahkus ootamatult aasta tagasi, 16. augustil, jättis oma rahvuskaaslastele võrratu pärandi nii rahvatantsude rakendamise kui ka oma loodud tantsude näol. Tema elulugu vajab pikemat lahtimõtestamist, sest tema maailm oli ka mõttemaailm – inimväärtuste ja kujutava kunsti maailm. Mälestame teda sõpruse, koostöö ja saavutuste kaudu tema surma esimesel aastapäeval.
Rahvatantsu päevad olid mul endal seitsmeks aastaks seljataha jäänud, kui kohtusin Metsalaga metsa alal – see oli aastal 1967. Sain talle olla pillimeheks mändide all Oru järve tantsulaval, kui möllas esimene Kotkajärve Metsaülikool. Juba siis oli Toomasel kogemusi ja saavutusi, aga tundus, nagu olnuks ta veelgi uuema ajalooetapi alguses – õige mees õiges kohas. Edasi ikka noortega, eesti tulevikuga. Seekord metsas.
Oligi aeg, kui eesti noorus välismaal kasvas kui mets. Sõjajärgne „boom“ avaldas end ka esimese pagulaspõlve järelkasvu juures. Toomasel endal oli abikaasa Selmaga kolm last, kes lõid pagulaseestluses kaasa. Sel ajastul oli noori vaja, eriti siis, kui viis aastat hiljem oli Toomas suure valguspeo rahvatantsupõimiku kujundaja Kanada Suurnäituse väljakul Torontos. Seal valas vihma ja tantsijate jalge alt pritsis vett. Nägime noorte rahvatantsijate vaimustust, kui eestlane looduse jõule kaasa lõi. Ikka kaasa, mitte vastu. Seda vaimustust jagasid naisvõimlejad mitmelt mandrilt ja kogu 20.000-line rahvahulk. Seda vaimustust oskas Toomas koos loodusega kõigile sisendada. Olid esimesed Ülemaailmsed Eesti Päevad aastal 1972.
Mainitud aasta ei aheldanud Toomast ühele pagulasajaloo leheküljele; ta oli valmis seadma liikuvaid tantsijaid mitmesse mustrisse ka järgmistel Ülemaailmsetel Eesti Päevadel, mis toimusid USAs 1976. Baltimore’i Memorial-staadion nägi kujundeid, mida enne polnud nähtud. Aga jälle valas vett. Koos äikesega, ja veelgi metsikumal moel. Kohalikud seadusesilmad ähvardasid peo lõpetada. Kui suurelt muruväljakult kostis eesti noorte hõiskeid, ütles Toomas: „Katsuge, kas te saate!“ Vaimuvalangute ja Toomase vastu ei saanud ka kohalikud jõud. Peatselt läks Toomas ise avarale hiigelplatsile noortega koos märjaks saama.
Mitmed meist mäletavad neid hetki, eriti kui ise samuti märjaks saime. Staadionilt võiksime aga teha pikema „tantsuhüppe“ kaugemasse minevikku, püüdmaks täpsustada ja iseloomustada neid eluetappe ning katsumusi, mida Toomas läbi tegi enne, kui ta jõudis globaalse eestluse esirinda.
Ta sündis 18. novembril 1926, andmete alusel Tallinn-Nõmmel. Koolipoisi elu Tallinnas pidas ta äärmiselt põnevaks vähemalt paaril põhjusel. Koolitee viis mööda sadamast, kuhu saabus laevaga igasugust eksootilist puuvilja, mida laaditi lahtistesse vagunitesse. Sealt pudenes üht-teist, mis tegi noortele rõõmu. Kuna isa Voldemar oli raudteeinsener, kes ehitas ja parandas raudteid, kogus 10-12aastane uudishimulik poiss teadmisi, mille alusel ta julges end pidada eksperdiks raudtee alal rongivilede tõlgendamiseni välja. Toomase sõnul oli terve tema noorus ühenduses raudteega. Võimalikult pani isa eeskuju aluse Toomase hilisemale elukutsele mehaanikainseneri alal. Ja kas võisid rongid ja raudteed tekitada Toomase alateadvuses liikuvuse kujutluse, luues ühenduse ühest küljest rändamisega ning teisalt rahvatantsude liikumisega?
Keskhariduse teekond Nõmmel oli keerulisem, kuna klassid viidi mitmesse asukohta vastavalt Saksa okupatsioonidevõimude ajutistele vajadustele. Koolimaju oli vaja sõjaväehaiglaks või ka muuks otstarbeks. Õpilaste hulgas valitses aga tugev klassivaim, koerustükkidele vaatamata või siis just nende tõttu.
Saabus aasta 1944 ja saatus sundis peale tõsisema ellusuhtumise. Klassivennad, olles üle elanud esimese Nõukogude Liidu okupatsiooni, arutasid sõjalist olukorda ja aimasid, mis neid ootab. Sugulase soovitusel tegi noor Toomas otsuse minna õppima lennumehaanikuks.
Põgenemine Tallinnast 22. septembril oli kaootiline. Lennuväljale oma üksuse juurde pääsemine oli võimatu, kuna vene tankid olid just saabumas. Kodu Nõmmel oli tühi ja noormees oletas, et vanemad olid juba läinud Haapsalusse. Nagu mitmed täisea lävel seisvad noored, suutis ta pääseda üksinda üle mere laevaga Saksamaale, olles põgenemise teel sakslaste poolt ajutiselt isegi vangistatud.
Saksamaal töötas noor kvalifitseeritud lennumehaanik vastumeelselt Saksa lennukite parandamise juures. Sõja lõpp saabus kiirelt ja suunas välismaalased põgenikelaagritesse, Toomase puhul Hann-Mündeni ja Göttingeni, kust varem või hiljem pääseti edasi taas üle mõne mere. Kui Inglismaa hakkas 1947 vastu võtma noori lihttöölisi, siirdus sinna ka Toomas. Inglismaa eesti kogukondades tekkis tal tutvusringkond ja noorele mehele oli sobiv tegevus eesti rahvatants. Kuna seda soovisid näha ning nautida ka inglased, siis publikust ei olnud puudust.
Kui suurem osa eestlasi jäi paariks aastaks veel edasi Saksamaa põgenikelaagreisse, oli Toomas juba töömees. Töö kõrvale käisid aga alati õpingud. Inglismaa andis Toomase tulevikule veel ühe eelise – inglise keele oskuse, enne kui ta 1950. aasta lõpus leidis end Kanadas.
Pärast kaheksa päeva pikkust merereisi saabus laev peaaegu sisemaale, sadamasse, mis asus linnas nimega Lévis, Québecist teisel pool St. Lawrence’i jõge. Uuel maal võttis teda vastu ootamatu vabadus ja kohanemine veel bürokraatiavabas ühiskonnas. Kohe anti talle võimalus otsustada, kuhu ja kuidas minna. Noormees valis tee Torontosse.
Eestlaste kogukonnal Torontos oli selleks ajaks kujunemas oma ilme. Otsiti ja leiti üksteist. Peamiselt aga otsiti ikka tööd ja selle kõrval ka õppekursusi.
Toomasel oli pidev eneseharimise programm – algul International Correspondence Schools kaudu, millele hiljem järgnesid õpingud kõrgkoolis – Ryerson Institute of Technology. Joonestajana (designer) viisid algaastad teda linnast kaugele, isegi New Brunswick’i, kus ta kujundas mitmesuguseid süsteeme tihti just haiglatele. Siinjuures võiks näiteks esile tuua soojenduse, ventilatsiooni ning õhujahutuse süsteemid suurematele asutustele. Juba aastal 1962 oli ta mehaanika sektsiooni juhataja asutuses Foundation of Canada Engineering Corporation Limited ja hiljem, alates 1975. aastast veelgi pikemat aega FENCO Consultants Ltd juures. Enne, kui ta asutas oma konsultatsioonifirma, Ergo Systems, töötas ta veel firma Colt Engineering juures Markhamis.
Paralleelselt nõudliku töö ja perekonna loomisega jätkas Toomas tegevust eesti rahvatantsu alal, mis kujunes tõeliseks loominguliseks teekonnaks. Juba aastal 1949 oli alanud Torontos rahvatantsutegevus, mida juhtis Ants Saar. Peatselt, aastal 1951, sai rahvatants veelgi konkreetsema ilme Toronto Eesti Rahvatantsijate Rühma nime all. Juhtivalt tegutsesid enne Toomast selle juures veel Endla Komi ja hiljem üldjuhina Väino Taev. Algul leidis Toomas, et ta võis rühmale ka kasulik olla kohaliku keele valdajana. Kuna Eesti Maja veel polnud, oli kasvavatel rahvatantsu allrühmadel vaja leida harjutuskohti, mida Toronto linn pakkus oma koolimajades tasuta.
Huvi eesti rahvatantsu vastu tekkis Toomasel ka teaduslikul tasemel. Seda ta avaldas oma Eestisse jäänud isale, kellega 15 aastat pärast sõja lõppu hakkas arenema kirjavahetus. Nagu saatuse poolt ettenägelikult seatud, tundis Toomase isa rahvatantsupedagoogi Ullo Toomit, kes andis nõu õppematerjali kohta. See hakkas Eestist peatselt saabuma. Toomas kasutas ka isiklikku kontakti USA Keskraamatukogus (Library of Congress), kuhu oli kogutud iseseisvuse ajal eesti rahvakunsti kohta paljugi väärtuslikku. Usun, et sama isiklik kontakt varustas mindki kord rahvalaulude alal.
Siinjuures võiksin ka iseloomustada Toomase teadmisi eesti muusikast. Kord, kui mul oli vaja kirja panna mu ema poolt soovitud laul, tuli Toomas mulle appi ja laulis selle lindile. Ta nimetas, et tema ema Anna teadis palju laule, mida ta oli laulnud pidevalt oma poegadele. Toomasest järele jäänud arhiivis leidub kogutud rahvatantsumaterjali kõrval ka ulatuslik rahvalaulude kogu, arvatavasti suurim väljaspool Eestit.
Aastal 1965 algas uus etapp Toronto Eesti Rahvatantsijate Rühma elus, kui üldjuhi kohale asus pikemaks ajaks Toomas Metsala. Hakkasid toimuma suurlavastused, nagu „Hõissa pulmad!“. Rakendati pillimehi ja lauljaid ning kajastati vanu rahvakombeid. Kui „Hõissa pulmad!“ esitati ka New Yorgis, siis polnud see kaugeltki ainuke lavastus, mis sai esitatud väljaspool Kanada piire.
Aastal 1968 valis TERR endale nimeks juurde „Kungla“. Selleks ajaks olid rahvatantsijad leidnud endale harjutuste jaoks kodu Toronto Eesti Majas. Vahepeal oli Toomas meeletut tööd teinud uuringute juures, mis andsid talle teadusliku arusaamise mitte ainult tantsust, vaid ka liikumise põhimõtteist.
Jõudes oma minevikuhüppest tagasi esimeste (kahe) Ülemaailmsete Eesti Päevade juurde, kujutame ette Toomast ikka süvendamas oma teadmisi. Tema põhjalikud ettekanded Loomingupäevadel a. 1981 Jõekäärul on ilmunud ka suurejoonelises üllitises, mis ilmus pärast sündmust.
Peatselt aga koitis kaugelt uue Esto päike. Tõusis ka esile eestlaste uus päikesekuningas – Toomas Metsala kui ESTO ’84 esimees. Suursündmus oli nii rahvusvaheliselt kui ka globaalsete eestlaste kokkukutsujana võimas kõrgpunkt oma rongkäigu, laulupeo, valguspeo ja muude üritustega, millest on säilinud kaks pildialbumit, videomaterjal kahest allikast ja raadiosaadetest CD.
Toomas oli ka vahepeal Eestlaste Kesknõukogu Kanadas liige aastast 1989 ja teda on ametlikult austatud ja auhinnatud nii Eestis kui ka Kanadas. Temaga on olnud tihedas koostöös mitmed tuntud isikud eesti ühiskonnas. Oleks sobiv koguda mälestusi kõigilt, kes temaga on koos tegutsenud, eriti noorematelt, kes mäletavad Toomase poolt korraldatud juhtide kursuseid ja maailmareise. Olgu siin mainitud veel Toomase perekond: noorem vend Laur Eestis, esimene abikaasa Selma, poeg Agu, tema abikaasa Viivi ja lapsed Kaili ning Mati, tütred Juta ja Pia abikaasadega Glenn ning Stephen ja aastast 1984 Toomase elukaaslane Maire. Leinapäevad olid aasta tagasi, aga siiani on jäänud kajama rongiviled tema isa raudteedelt ja ta ema laul.
Eesti rahva koguja ja ilotegija, Toomas Metsala!
Andres Raudsepp
Toomas Metsala, ilotegija 1926—2012
Inimesed
TRENDING
