Foto: Rauno Volmar, Eesti Päevaleht
Minu põlvkonna lastele tehti selgeks ellujäämise viis käsku: Ära mõtle! Kui mõtled, ära ütle! Kui ütled, ära kirjuta! Kui kirjutad, ära alla kirjuta! Kui oled alla kirjutanud, siis – ära imesta.
Õigupoolest piisaks esimese käsu täitmisest: ära mõtle. Sest teise käsu pidamine on lootusetu, kiusatus on liiga suur. Inimene ühiselulise olevusena ei suuda suud kinni hoida. Vähemalt sõpradega tahaks saladusi jagada. Kuigi tead, et tee on libe.
Vangilaagritest naasnud rääkisid reeglist: kahtlastel teemadel tohib mõtteid vahetada – kas ei ole vahva väljend! – vaid nelja silma all. Kui vestlejaid oli kolm, ei tea vahelevõetu, kumb ta üles andis. (Veel) vabaduses viibivatel kodanikel oli kõige kindlam riigivastast juttu ajada vannitoas voolava kraani ääres, sosinal.
Mitte kedagi ei saanud usaldada. Totaalne kahtlustamine. Teatavasti lagundas nõukogude impeeriumi glasnost. Avalikustamine ja paljastamine.
Nüüd me elame vabana
Vabas maailmas on salatsemine sündsusetu. Iseloomulik on, kuidas Wikileaksi varastatud/ostetud info lekitamine naudib jäägitut heakskiitu ja imetlust. Kõik kapist välja! Kõik peab olema läbipaistev, nii ühiskonnas kui eraelus. Kristallpuhas.
Et seda saavutada, tuleb olla valvas kõigil kodanikel. Meid ei jälgi totalitaarne riik, vaid me hoiame ise üksteisel silma peal.
USAs on käimas kohtuprotsess, mis sai alguse 2008. aastal. Peoria linnas elavad Anthony ja Lisa Demaree andsid kaubandusketi Walmart fotostuudiole mälukaardi, millel oli 144 perefotot. Stuudio töötajad leidsid, et kaheksa nendest kujutavad lastepornograafiat.
Saatuslikuks saanud fotod olid tehtud perekonna väljasõidu ajal San Diegosse. Nagu selgitas ema, embasid pere kolm väikest tütart (viie-, nelja- ja poolteiseaastane) pärast vanni üksteist sedavõrd armsalt, et ta otsustas need hetked talletada perealbumi tarvis. Võimud reageerisid kiiresti ja karmilt. Anthony ja Lisa jäeti jäeti ilma vanemlikest õigustest ning nad kanti seksuaalkurjategijate registrisse. Pedagoog Lisa kaotas töö. Ainuüksi advokaatide palkamiseks ja muudeks kohtuga seotud väljaminekuteks on abielupaaril tulnud kulutada 75 000 dollarit.
Kõigest jääb jälg
Lõpuks otsustas Maricopa maakonna kohtunik, et kuriteo koosseis puudub, sest perefotod oma lastest ei ole pornograafia. Samuti kinnitas arstlik ekspertiis, et laste suhtes polnud seksuaalset vägivalda kasutatud.
Stuudio töötajad ei teinud tuimalt oma tööd. Nad näitasid pilte kolleegidele, tegid järeldusi ja informeerisid organeid. Walmarti pressiteenistus teatas, et Arizona seadused kaitsevad igal juhul fotostuudio töötajaid, sest pedofiilia on väga raske kuritegu – kuigi signaal osutus valeks, ei tohi neid liigse valvsuse pärast vastutusele võtta. Mõtlemisvõime ainult segaks markeritele reageerimist.
Loo iroonia on selles, et samu pilte, mida kasutati süüdistusmaterjalina, võis vabalt kasutada meedias.
Mida kõike välja ei nuhita ega avalikustata! Üks tubli häkker murdis sisse endise presidendi George W. Bushi meilidesse ning avastas, et tollel on perversne hobi ennast duši all pildistada. Vaene lihtsameelne vana mees jäi vahele. Küll rahval oli rõõmu kiibitseda ja irvitada!
Aldous Huxley kaudu oleme jõudnud George Orwelli maailma. Huxley kirjeldab maailma, kus inimloomus vallutatakse, pakkudes talle piiritut mõnu ja mugavust.
Inimeste meelespidamisele ei maksa loota. Paraku ka unustamisele mitte. Digiteenused on teinud elu lihtsamaks ja mugavamaks. Kõigest jääb kuhugi jälg.
Kaaskodanikud ei peagi kompra otsimisega eriti vaeva nägema. Inimolendil on kange kihk ennast ja oma mõtteid näidata. Stanisław Jerzy Lec on öelnud: ükski Torquemada ei suuda inimestelt nii palju salamõtteid välja pigistada kui kuulsushimu.
Kõik ei mahu ennast eksponeerima TV reality show’sse. Ent on Facebook, Twitter ja teised, kuhu pääsevad kõik. FB on pihitool, kus saab semudele saladusi teada anda ja südant puistata.
Muidugi, hiilgeaeg saab igal asjal kord otsa – FB on noorte vanemate poolt liigselt vallutatud sotsiaalvõrgustik, mis ei anna teismelistele piisavalt vabadust ja anonüümsust. Kiirelt kasvav trend on Instagram, millest on enim kasu lõigata osanud staarid, kelle behind-the-scenes-fotosid jälgivad miljonid kasutajad. Räägin siin FBst aga lihtsalt kui sotsiaalsest fenomenist.
Miks on vaja pidevalt nutitelefoni näppida? Psühholoogid tähistavad sotsiaalvõrgustiku põlvkonda tagantkihutavat tunnet ingliskeelse lühendiga FoMo – fear of missing out ehk hirm millestki ilma jääda. Selle all kannatavaid painab tunne, et nad jäävad ilma toredatest asjadest, et sõprade elu on põnevam kui neil. Siit soov olla pidevalt teiste tegemistega kursis.
Essexi ülikooli psühholoogi Andy Przybylski sõnul mõjutavad inimest kui loomult sotsiaalset olendit eelkõige sotsiaalsed tegurid. Meil on tugev lähedus- ja heakskiiduvajadus. Vastastikune laikimine annab kindlustunde, et mina ja mu tegemised on aktsepteeritud, ja seda tahaks vahetpidamata kaifida, nii autot juhtides kui loengut kuulates.
Veebis on sõpru luua lihtne. Seal võime rääkida kõigest, nägemata kaaslase reaktsiooni, seega suuremat hoolimata teise tunnetest. Kogudes palju-palju online-sõpru, loome tegelikult enda ja nende vahel distantsi, sest – ei ole lihtsalt aega arendada mingitki tähenduslikku suhet nendega. Mida rohkem veebi-sõpru, seda vähem neid, kellega kohtume tegelikult.
Tanja Korobka nendib nukralt: “Mulle tundub, et sotsiaalmeedia on suur maja, kus igale inimesele on antud eraldi väike tuba ja arvuti. Kõik need inimesed kirjutavad iseendale arvutisse, kui lahedad nad on, kuid mingit tähenduslikku suhtlust inimeste vahel tegelikult ei toimu. Enamik inimesi kasutab Facebooki staatuse ülesriputusi pigem selleks, et teistele muljet avaldada, mitte et kontakti luua.”
Infoajastu rämpstoit
Riigi infosüsteemide osakonna nõunik Andrus Aaslaid küsib: kas tark nutitelefon on meie abilisena asjalik ning üleüldse vajalik? Ja vastab: selles maailmamudelis, kuhu IT meid on paisanud, muutub nutitelefon seadmeks, mis aitab meil selles süsteemis olla meie ise – meie peamine abivahend, saamaks küberneetiliselt muundatud inimeseks.
“Ma ei väida seejuures, et selliseks inimeseks saamine on asi, mille poole peaksime tingimata püüdlema. Paraku, ühiskond läheb selles suunas ja meil pole palju muid valikuid, kui selle vooluga kaasa minna või looduslapseks hakata. Rämpstoidu tüüpi rakenduste tarbimine jõudehetkel on mõistagi igaühe enda asi.”
Teoreetiliselt jah, ärme tarbi infoajastu rämpstoitu. Ent kiirteel kimades ei ole võimalik restorani à la carte praega piirduda, rääkimata kodus ise kasvatatud mahetoidu vaaritamisest. Kui tahad edasi jõuda, pead autot tankides haarama hamburgeri hambusse.
Nii on ka world wide web’is. Me neelame alla kõik valed, milles on killuke sellist, mis ühtib meie hoiakutega. Meeldivad sellised mõtted, mis ei sunni mõtlema.
Mine tea, võib-olla oli korraldus “Ära mõtle!” ülearune. Lec tögas: Mul on mõtteid, mida ma isegi endale ei ilmuta. Te teate neid kõiki.
Võib-olla on mõtlemisega nii nagu banaanidega. Oli aeg, mil need olid maius, mida harva keegi sealt, kättesaamatust kaugusest, kaasa tõi. Kui paljud praegu neid ostavad ja söövad?
