"Plekktrummi" saatekülaliseks oli teoloog ja vaimulik Toomas Paul, kes rääkis luterliku reformatsiooni teemadel ja mõtiskles usu tähenduse üle tänapäeva ühiskonnas.
http://kultuur.err.ee/v/arvamu...
Usuvabadust peetakse Toomas Pauli sõnul iseenesestmõistetavaks, kuigi see pole alati nii olnud. Domineeriv usk ühiskonnas on olnud sõltuv konkreetsest ajast ja tavaliselt on ühiskonna usu määranud põhimõte "kelle võim, selle usk". "Luterlus astus Baltikumis ja Põhjamaades katoliikluse asemele niimoodi, et roll jäi täpselt samasuguseks, ei olnud nii, et inimesel oleks olnud valikuvabadust. Valikuvabadus oli kuningal või vürstil, mida ta usub. Äärmisel juhul võisid sa ära minna usupõgenikuna, aga muidu pidid sa uskuma seda, mis oli," rääkis ta.
"See arvamus, et mul peab olema individuaalselt valida, mida ja kui palju ma usun, et see on inimõigus ja inimvabadus, see ei ole üldse väga vana. Igal juhu ei olnud see 18. sajandi Eestis mingil viisil see, mis ta praegu on. Tal on olnud ühiskonnas teised ülesanded, enam ei saada haridust ainult kihelkonna koolis või ainukesed haiglad ei ole kloostri juures, nii nagu keskajal. See, et praegu ei ole kirikul erilist rolli – sinna ei ole midagi parata," selgitas ta, miks kirikul ei ole enam ühiskonnas määravat positsiooni.
Mõtiskledes selle üle, miks kristlikul kirikul tänapäeval enam inimese jaoks sellist rolli ei ole, leidis ta, et kultuurilise pluralismi tingimustes on just emotsionaalne külg see, millele otsitakse tuge rohkem mujalt. "Religiooni funktsioone, kui mitte ainult rääkida luterlusest või isegi ristiusust, kui võtta religiooni kui sellise rolli fenomenoloogiliselt, siis ühelt poolt on õpetus, müüdid, dogmaatika – selline teoreetiline taust. Teine on käitumine, see mis on õige, mida tohib ja mida ei tohi, mis on absoluutselt võimatu ja mis on kohustuslik. Kolmas on see, mida ta annab inimesele ja tema tundemaailmale, millise valgustuse hetke ta toob, millise ekstaasini viib. Kui neid kolme külge vaadata, siis kõige suurem äravool mujale on olnud selle emotsionaalse külje pealt. Seal on inimesed varmad otsimas idast, omamoodi irooniline, et enamasti Ameerikas disainitud kujul, mitte made in India, vaid kõigepealt sealt sulatusahjust läbi käinud. Hingele abi otsitakse ka kirikust, aga esimese kohana ta vist praegu paljudele ei tule meelde," rääkis Paul.
Kuigi valikuid ka erinevate ristiusu harude vahel on tänapäeval palju, ei tähenda see, et usk oleks killustunud ja teatud põhiülesande täidavad need Pauli sõnul kõik: "See, et meil on usuvabadus ja valikuvabadus laseb näida, justkui meil oleks palju, mille vahel valida, aga lõppude lõpuks see oluline osa on sama. Hingeõndsuse jaoks on see miinimum võimalik leida neist igas ühes, kui on tegemist kristluse konfessiooniga. See, mis on kiriku konstitueerivaks tööks olnud – jutlus, liturgia, see ühine jumala teenimine või heategevus, mis on kolm sammast olnud läbi aja, need on ikkagi ühtviisi."
Usu olemusel on Pauli sõnul kaks külge – üks on uskumine konkreetselt millegi olemasolusse, teine aga usaldamine. Sageli ei teadvustatagi endale, et usutakse: "Me kõik valime teatud asjad välja, millele me toetume ja tavaliselt jäävad need teadvustamata. Paljud asjad on eri nimedega võimalikud eriaegadel, nad võivad olla vaikimisi olemas kui seda ise ei teagi, et sa parasjagu usud. Näiteks postkristlikus Euroopas on suur osa esimestest inimõigustest välja puhastatud piiblist. Teatud asjadest inimene inimesena väga palju kaugemale ei saagi ja parem siis püüdku leida see enda jaoks ja muidugi kui tal on misjonäri soov, siis teiste jaoks ka."
Toimetas
Marit Valk, Valner Valme
