Kas kõik seened on söödavad? On küll. Ainult et mõned vaid ühel korral. Inimene ei jõua välja selgitada, milliste seentega võib mitu korda maiustada. Peab uskuma teisi. Kuigi nad võivad petta. Kas Riia linna tahad näha?
Tahan! Pane siis keel vastu külmunud kirvest. Mäletan praeguseni, millist vaeva tuli näha keele kättesaamiseks, ja kui hirmsasti ta mitu päeva valutas.
Siia ilma sündiv inimesehakatis peab õppima uskuma ja umbusaldama. Inimese aju on võimekaks arenenud petumängus. Seisukoht, et meie peaaju kasvas suureks, et aidata meil tööriistu valmistada, ei leia enam ammu pooldajaid. Enamik evolutsioniste usub makjavellistlikku teooriat – et suuremaid ajusid oli vaja manipulatsiooni ja manipulatsioonile vastupanu vaheliseks heitluseks. Valetama ja valetamist tabama õppimine on oluliselt mõjutanud inimmõistuse arenemist. Eeldab ju eesmärgipärane vale loovat ettekujutusvõimet.
Mimesis ehk matkimine ehk ahvimine on kultuuri alus. Uuemad uurimused näitavad, et lapsed valetavad teadlikult – või vähemalt üritavad seda teha. Ettekavatsetud pettus nõuab teatud mõtetelugemise võimet, mida kolmeaastasel ei tundu olevat. Viimastel aastatel on kummatigi kummutatud arvamus, et just neljas eluaasta on piiriks, millest alates laps oskab teadlikult teeselda. Portsmouthi ülikooli psühholoogid väidavad, et tüssamine õnnestub mudilastel palju varem. Väikelapsed käsitavad targalt teiste inimeste tundeid enne, kui nad suudavad täiesti mõista, mis toimub. Teiste mõtteid lugema õpitakse varakult – juba 10-kuused imikud manipuleerivad oma vanematega. Teisiti ei saakski – soov olla vanemate meele järgi on üks osa õpiprotsessist ja sotsialiseerimisest.
Miks me valetame?
Valel või valetamisel on alati eesmärk ja suund. Valetatakse oma naha päästmiseks, sõprade rahustamiseks, vastasel naha üle kõrvade tõmbamiseks. Tehakse valesid asju, usutakse valesid mõtteid hirmust, protestist, soovist kuhugi kuuluda või mitte kuuluda. Vale pole lihtne – tihti võib seegi osutuda valeks.
Kui jätta kõrvale spiooni, advokaadi jts tööülesannetest tulenev kohustus teistele puru silma ajada, siis hädavaledega tahame pääseda piinlikust olukorrast, vältida tüli või näidata end paremas valguses. Sagedamini valetavad argielus just need inimesed, kellele on oluline, mida teised neist mõtlevad. Taolised inimesed oskavad ära tabada, mida teised neist arvavad, ja siis nad üritavad endast võimalikult head muljet jätta.
Inimese elu on suuresti teesklemine ja näitlemine, tahtmine teistele – ja kõigepealt muidugi iseendale! – meeldivana näida. Seepärast on iga vahelejäämine vastik. Salga maha, Bill! Vannu, et mitte midagi ei ole olnud. Ja kui nad ikka ajavad oma joru, ütle, et ei mäleta.
Ülestunnistus on lüüasaamise möönmine, mida juhtoinad ei saa endale lubada. Andres Langemets on ühes luuletuses kirjutanud, et ausus on kaela paljastamise rituaal, nagu loomadel, kes on võitluse lõppedes selgusele jõudnud, kes alistub. Ausus on valetamise võimu aus tunnistamine ja allaandmine.
Mustkunstnik ja valemängija
Valemängija ei ärata pahameelt valega, vaid kohmaka, saamatult varjatud valega. Peksa saab see, kes kaardilauas järjestikku kaks ärtuässa käib. Naabri kahtlusi äratab see, kel palka pole ollagi, kuid viimase peal maja ja auto. Meid vihastab, kui meid lollitatakse. Tehakse rumalaks, kes ei saa millestki aru.
Ent osavat mustkunstnikku ei nimeta keegi valemängijaks. Ta oskab vale nii ilusasti ära peita, et kuigi me selle sündi ja arengut pingsalt jälgime, ei märka me seda ennast ometi. Me märkame vaid liigutuste ilu, imelisi muundumisi. Sama kehtib kõigis kunstides. Esteetika on valetamise esteetika, illusiooni loomise oskus. Kogu kunst on silmamoondus, kogu kirjasõna pikaresk.
Ühiseluks on oluline tabada, mis kontekstis, kelle või mille suhtes asju esitatakse. Kõigil ei ole kunstimeelt ega naljasoont. On inimesi, kes ei saa naljast aru ja reageerivad alati loomtõsiselt. Nendega on raske. Ja neil endil on raske.
Mängulisel valetamisel on eeliseid ning tõe hääletoruks olemine ei ole sugugi alati sotsiaalselt kasulik. Virginia õpetajad peavad näiteks sotsiaalselt taibukamaks just neid noori, kes suudavad kohaneda koolikaaslaste rollimängudega – ja mitte neid, kes targal ilmel fikseerivad teiste pettusi ning näitavad seda ka välja. Just siin võib peituda põhjus, et me nii halvasti saame aru, kui luisatakse. Valede äratundmine ei ole kasulik – kui tabaksime need kergesti, muutuks meie elu suureks katsumuseks.
Nõnda siis möödub inimese elu enda tõe nimel ja kaitseks valetamises. Et teistega normaalselt läbi saada ja mitte osutuda valeks asjaolude tõttu. Vahetpidamata oma tõe kuulutajat peetakse veidrikuks, maniakiks, paindumatuks, koostöövõimetuks. Viimaks isoleeritakse ta teistest – või elust. Sest mine tea, äkki tal ongi õigus. Ja siis meil järelikult ei ole?
Või kui tal ongi õigus ja ometi mulgi, siis saavad nii paljud temast ja minust nagunii valesti aru. Seda ei saa ju lubada. Parem taibaku kõik õigesti, et ta valetas.
Ära kurvasta kaotatu pärast!
Berk Vaher küsis kunagi oma etüüdides: kas te tahate teada, kuidas asjad tegelikult on? Ma ütlen teile. Te ei taha teada, kuidas asjad tegelikult on.
Ma valetasin – muidugi tahate. Ja te ei usu mind, kui ma ütleksin, et te iialgi ei saa teada. Isegi kui tegelikult nii olekski.
Üks keskaegne exemplum pajatab: mees püüdis silmusega kinni linnu, kelle laul talle meeldis. Lind kinnitas, et vangistuses ei laula ta ei palumise peale ega tasu eest. Mees ähvardas ta ära süüa, lind aga väitis, et on nii tillukene ja sitke lihaga, et ei maitse keedetult ega praetult, küll aga oleks temast palju kasu, kui ta vabaks lasta. Mees päris: mis kasu?
Lind kostis: ma ütlen sulle kolm tarkust, mis on rohkem väärt kui kolme vasika liha. Mees uskus lubadust ja laskis linnu lahti. Lind ütles talle: esimene tarkus on: ära usu kõike, mida öeldakse! Teine: mis on sinu oma, see on sul alati! Kolmas: ära kurvasta kaotatu pärast! Siis lendas puu otsa ja siristas: tobu, kui sa oleksid uurinud mu soolikate keerde, oleksid leidnud sealt untsiraskuse ametüsti. Mees kukkus kiruma, et oli uskunud linnukese valelikke sõnu. Kuid lind laulis talle: “Küll sa unustad kiiresti kõik, mis ma sulle õpetasin! Kas ma ei öelnud: ära usu kõike, mida sulle öeldakse! Kuidas sa võid uskuda, et minu kõhus saab olla kalliskivi, mis kaalub rohkem kui ma ise? Ja kas ma ei öelnud sulle: mis on sinu oma, on sul alati! Mil kombel saaks sinule kuuluda väärtuslik minus? Ja kas ma ei öelnud sulle: ära kurvasta kaotatud asjade pärast! Miks sa kurdad kivi pärast, mida sa ei ole näinudki?”
Ja lendas metsa. Kogu lugu.
TOOMAS PAUL: Salga maha, Bill! Eesti Päevalehest (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Väga õige, kahjuks ei tahagi nagu keegi tark olla.
Õigem oleks vist öelda, et tarkus ei asu enamasti nende juures, kellel seda kõige rohkem vaja on.
Mõtlen enamust Eesti riigimeestest praegu.
Aga kes teab, äkki on nende tegudes mingi väga varjatud tarkus?
Õigem oleks vist öelda, et tarkus ei asu enamasti nende juures, kellel seda kõige rohkem vaja on.
Mõtlen enamust Eesti riigimeestest praegu.
Aga kes teab, äkki on nende tegudes mingi väga varjatud tarkus?
Arvamus
TRENDING
