Siim Kallas. (Foto: John Thys/AFP/Scanpix)
Toomas Raudam
Kuni meil on olemas presidendi institutsioon kui selline, peaksime sellest ka lugu pidama. Vähemalt senini, kui mingis väga kauges tulevikus teisiti ei otsustata, millega siis peaks loogiliselt kaasnema ka parlamendisaadikute arvu vähendamine jms. Mis aga institutsiooni puutub, siis kes muu kui sellele kohale kandideerija peaks oskama ameti väärikuse eest hea seista ja veenma selles ka neid, kes teda ametisse küll otseselt ei vali, kuid kelle ees ta on kõige rohkem vastutav – rahvas!
Paraku jätab Siim Kallase retoorika mulje vastupidisest. Iga tema sõna kisub kõrget ametit allapoole, muutes Tooli pingiks või järiks, kuhu võib pürgida või trügida Igaüks. Ta on nagu sportlane, kes saadetakse olümpiamängudele vaid osavõtuks - see, kas ta seal ka mingi koha saab, tundub olevat kama. Piinlik oli viimases teleusutluses Marko Reikopiga kuulda, et pretendendi kaasa mehe uue ameti peale grimasse tegema hakkab. No kuulge. Ta ise aga niheleb diivanil, nagu oleks see tuline pann, kuhu ta on eksikombel visatud või sõprade poolt kihlveo korras pillatud.
Viimane amet, mille eest Kallas pages, oli peaministri oma. Ma ei uskunud, et nii võib juhtuda, lootsin, et VEB-fondi asjus leiab aset kahekõne Kallas versus Kümmel. Kirjutasin: "Kaalul on rohkem kui poliitika, kaalul on see, mis on ühtviisi nii poliitika tagajärg kui eesmärk - inimeste igapäevaelu, mida saab ja tohib muuta ainult paremaks, valevabamaks. Duell Kallas versus Kümmel ei saa lõppeda eimillegagi." (Päevaleht, 8.03.2013)
Kanti järgi on valetamine inimese suurim patt iseenda vastu. Poliitikutele ei saa seda ette heita. Nad peavadki oskama vajadusel vastusest kõrvale hiilida. Mis pole muidugi sama mis valetamine. Õpetlik on takkajärgi jälgida poliitikute nägusid valetamise hetkel. Usun, et Bushi nägu on veel kõigil silme ees, kui ta väitis, et Saddam Husseini käes on massihävitusrelvad. Teles Kallas valetamisega toime ei tulnud. Nii sõnad kui ka keha rääkisid selget keelt: "Tegelikult ma ei tahagi presidendiks saada, saage nüüd ometi aru, ma ei saa seda välja öelda, aga tuleb keegi teine, mina olen ainult hüpiknukk…"
Kunagi, kui Ilvesest sai president, olin ma temast vaimustatud. Ta tundus olevat tark. Targem kui teised. Lootsin, et temast saab selline valitseja nagu oli Aurelius, kes valitses Rooma riiki vastumeelselt, mitte enda, vaid teiste hüvanguks. Osaliselt pidin pettuma. Panin tähele, et rahvale ei meeldi tema nätsunärimine. Miks ta sellest küll ei loobu? Võiks ju isegi pulti minna ja öelda: "Armas rahvas, ma saan teist aru, ei taha teile enam liiga teha ega see mul raske ei ole, ütlen nätsust lahti - kui lubate, siis vahel salaja panen tüki suhu, aga sülitan kohe välja.“ Siis sain aru, et ametisse saades kadus Ilvesel kohe ka kontakt rahvaga ning et minu märguanded, mida kirjutasin nii saja ringis, ei jõudnud temani, vaid rändasid kas prügikasti või Kapo kappidesse.
Mis saab, kui Kallas Kadrioru hermeetilisse mulli tõesti välja ujub? Mis juhtub siis, kui Putin talle ütleb: "Tead, mees, ma olen homme Eestis sees!" Kuidas ka ei tahaks, ei suuda uskuda, et Kallas "ei" ütleb. Pigem näen teda pagemas, tulejutt taga.
Toimetas
Kaspar Viilup
