FOTO: ERAKOGU
Olen kindel, et enne, kui ma oma kirjutise olen lõpetanud, on keegi jälle kedagi valetamises süüdistanud. Tundub, et ühiskond kuigivõrd isegi naudib valesid; valed on nagu lõkkes praetud vorstid, mida saab ise süüa ja ka teistele pakkuda.
Kohe meenub, kuidas Scott Fitzgerald olevat Ernest Hemingway duellile kutsunud, relvadeks mürgitatud hamburgerid... Duelli mõistagi ei toimunud, mehed olid lihtsalt vaimukad.
Mõtlesin, et loen läbi mõne valetamist käsitleva raamatu, enne kui ise mõne tõde taga nõudva ütluse õhku paiskan. Nii tegingi. Alljärgnevalt võtan oma leiud lühidalt kokku.
„Keegi pole kunagi kahelnud, et tõe ja poliitika suhted pole kunagi kõige paremad olnud, ning minu teada ei ole keegi kunagi lugenud tõearmastust poliitiliste vooruste hulka.” Nõnda ütleb Hannah Arendt. („Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas.” Ilmamaa, 2012, lk 271)
See äratas minus kohe kahtlust, eriti lause teine pool – kas tõesti on nii, et pole „kunagi lugenud.” Võtsin kätte teise raamatu (Martin Jay. „The Virtues of Mendacity. On Lying in Politics.” University of Virginia Press, 2010), kust nagu iseendast kargas näkku järgmine episood. „George,” ütles [George Washingtoni] isa. „Kas sa tead, kes tappis tolle tillukese kirsipuu seal aianurgas?“
Valede talutavuse piir
Küsimus oli ränk ning võttis George’i hetkeks vankuma, kuid ta kogus ennast kiiresti, vaatas isale otsa ning, nooruslikus näos säramas kõikevõitva tõe sõnades väljendamatu kutse, hüüdis vapralt: „Issi, ma ei suuda valetada, kohe kuidagi ei suuda ja sa tead seda. Mina raiusin puu kirvega maha.” „Jookse mu käte vahele, mu kallis poeg,” hüüdis meeleliigutuses isa,” jookse mu käte vahele, sest olen selle üle nii rõõmus, et sa mu puu tapsid, oled selle eest tuhandekordselt tasunud. Selline kangelaslikkus mu lihases pojas on väärt rohkemat kui tuhandet puud, kui nad ka peaks olema hõbeõites ning kandma puhtast kullast vilju.” (lk 184)
Ehkki äsjakuuldu ei pruugi olla puhas tõde, vaid pigem biograafiline panegüürika, on tal poliitilise sfääri üle kantuna siiski mõningane kandepind ning ei saa olla kahtlust, et kui võrrelda Ameerika presidente, siis on George Washington kõrgemalt hinnatud kui George Bush juunior, kes oma rahva valede abil sõtta kiskus. Võrdluse kannataks välja ainult Abraham Lincoln, kes olevat poes kassapidajana töötades kliendile järele jooksnud, näpus raha, mille ta oli valesti sisse kasseerinud.
Igal juhul jätab rahvale valetamine halva mulje neile, kes teavad, et demokraatia põhitunnus on läbipaistvus ning tegutsemismotiivide õiglane selgitamine. Kuid – ja jälle pöördun ma Arendti analüüsi juurde: „... täiesti demokraatlike tingimuste puhul on pettus ilma enesepettuseta sama hästi kui võimatu.” (lk 305), teisalt: „Vaid enesepettusel on mõningat sarnasust tõearmastusega...” (lk 303). Nõnda on Arendt sidunud tõe valega ning selles pole midagi sellist, mida mitte uskuda. Kuid hoolimata sellest, kas vale on teadlik või ebateadlik, segatud enesepettusega või mitte, on tavakodanikul väga raske taluda, kui valet on liiga palju, kui valede vool on
pidev.
Tõearmastaja süüdlase nägu
Eestis see paraku nii on, sellega seoses ei taluta enam ka neid valesid, mis teistes oludes oleksid olnud andestatavad. Ning tõearmastajal on parem enne avalikkuse ette astumist valetaja või vähemalt süüdlase nägu ette manada, siis võib juhtuda, et teda usutakse. Laps õpib juba kolmeaastaselt oma näoilmeid moonutades varjama oma tegelikke soove. Kuid asi muutub totaalselt, kui ta õpib soravalt rääkima, ehk just siis saab ta ka aru, et keel on loodud eelkõige suhtlemiseks, valetamine aga on suhtlemise katkestamine, mida ei saa kaua taluda. Parem siis rääkida tõtt.
Meie viimase aja suurim valedesüüdistus on seotud eurovolinik Siim Kallase nimega ja VEB-fondi skandaaliga. Kallas ja teised on püüdnud ennast välja vabandada sellega, et toona, Eesti Panga algusaastail tegutseti riigi hüvanguks, mis on tõepoolest üks neist valedest, mis on teatud juhtudel poliitikas aktsepteeritud. Kuid tulemuseks peab siis olema midagi head, midagi, mida poliitik on oma mõistusega, vale ja tõe piirimail tantsiskledes loonud. Ja Eesti riik seda ju on.
On ülimalt tähtis teada saada, kuidas selleni jõuti. Kallas võib õigeks saada mitte tavalise poliitilise retoorika abil, nagu ta (mõtlen mitmuslikult) seda tänini on teinud, vaid konkreetsete faktidega. Kaalul on rohkem kui poliitika, kaalul on ühtviisi nii poliitika tagajärg kui ka eesmärk – inimeste igapäevaelu, mida saab ja tohib muuta ainult valevabamaks. Duell Kallas versus ajakirjanik Toomas Kümmel ei saa lõppeda eimillegagi. Keegi peab mürgitatud viineri alla
neelama.
Ja ennäe, oligi nii, nagu aimasin, artikli lõpetamise ajaks (selleks kulus kolm tundi kopikatega) seisiski FB seinal teade „Rahvakogu „analüüsid” võivad sisaldada otseseid valesid.”
