Toomas kasvas üles tüüpilises pagulaste kodus, kus räägiti eesti keelt, kuid muidugi sai temast peagi ka ameerika poiss. Olid skaudiaastad Mason City Iowas ja tudengipõlv Marylandi Ülikoolis. Vabatahtlikuna läks Toomas Vietnami sõtta, uskudes, et see on sama võitlus bolshevismi vastu, mida olid Teises maailmasõjas pidanud ta isa ja ristiisa Alfons Rebane.
Õpinguid jätkas Toomas Texases ja töötas seejärel audiitorina Quam saarel, Jaapanis ja mujal Aasias. Abielust filipiinlannaga sündis kolm last: Sarah, Hunter ja Christina. Tooma viimane elu- ja töökoht Ameerikas oli Lõuna-Texases Brownsvilles.
Eesti vabanemise järel isa Udo talumaad tagasi saades tegi Toomas jõulise otsuse: ta pöördus koos ema Elleniga tagasi Eestisse ning ehitas Vaki Veski Vändra vallas varemetest üles. Virkused olid seda veskit pidanud palju inimpõlvi, vanaisa Juhan saadeti sealt kulakuna Siberisse. Vanaema Anne Marie oli Lydia Koidula lähisugulane. Tooma emaisa oli pärit Mulgimaalt, nime pani Ellen oma pojale aga emapoolse vanaisa Thomas von Gerberi järgi. See suguvõsa oli pärit Tallinnast.
Toomas Virkus elas väga kirglikku ja kiiret elu, millesse mahtus palju tugevaid tundeid. Ta tundis tervet planeeti ja mõtles väga globaalselt, jäädes samal ajal tüüpiliseks vana maailma rahvuslaseks.
Eestis tegutses Toomas Virkus esialgu suure optimismiga Kaitseliidu juures, lõik kaasa korp! Ugala elus ja oli Pärnu jahtklubi liige. Aastatega hakkas jõud raugema ja olles pikka aega elanud troopikas, ei harjunud Toomas Eesti külma kliimaga. Lisaks tundis ta puudust kolleegidest, vaimselt ja intellektuaalselt võrdväärsetest sõpradest ning ka sõnavabadusest. Eesti lapselik poliitika tegi vaid meele kurvaks.
Väsimust, kurnatust ja palju valu tundis Toomas aastaid, kuid kuri haigus diagnoositi alles nädal enne surma. Toomas Virkus lahkus 17. juuli hilisõhtul Pärnu haiglas, võideldes vähiga, kuid olles hoitud ja armastatud. Hüvastijätt temaga toimus 24. juulil Tallinna Jaani kirikus. Selles väärikas pühakojas jääb mälestus sellest imelisest inimesest nüüd sajanditeks helisema, sest üks oreliviledest hakkab kandma Toomas Virkuse nime. Enam ei ole vaeva ja valu, Toomas on leidnud oma igatsetud hingerahu, nüüd on ta vaba!
