Sirje Kiin
Mul on olnud elu jooksul neli kodakondsust, kusjuures suurema osa oma eluajast olen sisuliselt olnud topeltkodakondsusega. Saatuse tahtel sündisin 1949 okupeeritud Eesti NSVs, kus sain automaatselt ilma oma otsuse või valikuta Nõukogude Liidu kodanikuks. Seda fakti, et olen rahvusvahelise õiguse kohaselt tegelikult ka sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik, hakkasin selgemalt teadvustama alles siis, kui 1980. aastate lõpus tekkis Eesti kodanike komiteede liikumine, milles aktiivselt osalesin, valides ja ka kandideerides Eesti Kongressi liikmeks. Mäletan selgesti päeva, mil sain Eesti Vabariigi kodaniku helesinise tunnistuse, mida hoian tänini alles kui reliikviat, ehkki seda toona keegi ametlikult ei tunnistanud - mingi olematu riigi dokument. Oli palju neidki, kes kutsusid seda põlastavalt nn Rumesseni passiks, sest kodanike komiteede aktivist, muusikaloolane Vardo Rumessen oli need väliseestlaste rahalise toega välja võidelnud, välismaal trükkinud ja poolsalaja Eestisse toimetanud. Aga sümbolina oli ja on sellel minu jaoks esimesel tõeliselt omal isikutunnistusel hindamatu väärtus. Ka esimest Eesti Vabariigi tumesinise kaanega passi hoian hoolega tallel. Niisiis aastaist 1949 kuni 1991 olin topeltkodakondsusega nii N. Liidu kui ka (salaja) Eesti Vabariigi kodanik.
Ehkki pean ainuõigeks Eesti astumist ja kuulumist Euroopa Liitu, tundsin siiski kerget kahjutunnet, kui tumesinine Eesti pass asendati 2004 Euroopa Liidu passiga. Olin olnud aastail 1991 – 2004, st kolmteist aastat, Eesti Vabariigi kodanik, ehkki elasin ja töötasin sellest ajast kümme aastat Soome Vabariigis. Nüüdsest olin taas kahe kodakondsusega - nii Eesti Vabariigi kui ka Euroopa Liidu kodanik. Soome kodanikuks oleksin võinud saada, kuid selleks ei olnud mul ei praktilist ega ka patriootilist vajadust, sest Turus elades sõitsin tihti Eesti vahet ning Soome riik ei tee ka seadusandluses eriti suurt vahet kodanike ja mittekodanike vahel.
Alates aastast 2005 elan aga USAs, olen abielus USA kodanikuga, kes töötab USAs. Siinsed seadused on üsna erinevad kodanikele ja mittekodanikele ehk alalise elamisloaga elanikele. Erinevused ilmnevad sotsiaal- ja tervisekindlustuses, pärimisseadustikus, haridus- ja stipendiumipoliitikas, töö- ja omandiõiguses jne. Seepärast pidasime abikaasaga praktiliselt hädavajalikuks, et pärast kümmet aastat USAs elamist taotlesin siin kodakondsust, sest USA aktsepteerib topeltkodakondsust ega nõua minult Eesti Vabariigi kodakondsusest loobumist. Küll aga nõuab seda praegu kehtiv Eesti Vabariigi kodakondsusseadus, mis on sisulises vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega, mille kohaselt ei saa kelleltki ära võtta sünniga saadud kodakondsust.
Olin ja olen valmis minema välja kas või kõrgeima astme kohtuni, et tõestada Eesti riigile oma õigust hoida alles oma sünnijärgne kodakondsus, millest ma ei loobuks mitte mingi hinna eest, ükskõik, kus maailma otsas ma elan ja millise teise riigi kodakondsust ma praktilistel põhjustel oman. Eesti Vabariigi kodakondsus on minu jaoks niisugune väärtus, millest ma ei loobuks ka vangimineku ähvardusel. Tean, et minusuguseid topeltkodakondsusega väliseestlasi on
de facto väga palju ja Eesti riik on sellele seni lihtsalt läbi sõrmede vaadanud.
Riiigikogu liige Ken Marti Vaher, endine siseminister, kes on IRLi esindajana olnud põhimõtteliselt kogu aeg topeltkodakondsuse seadustamise vastu (väidetava julgeolekuohu tõttu), tegi 20. juunil Postimehes ilmunud artiklis ettepaneku, millega tuleb nõustuda: „Lõpetuseks kordan oma ettepanekut sünnijärgsete kodanike suhtes, näiteks läänes elavaid väliseestlasi, kellele on lisandunud teine kodakondsus
ius soli ehk kohaõiguse põhiselt. Kodakondsuse seadusest tuleks välja võtta paragrahv 3 lõige 1, mis kohustab topeltkodanikke loobuma teisest kodakondsusest täisealiseks saamisel. See võtab maha asjatu pinge õiguskuulekatelt sünnijärgsetelt kodanikelt, sest kelleltki ei saa ära võtta tema sünnijärgset kodakondsust. Nii on lahendanud olukorra mitmed Euroopa riigid (näiteks Rootsi), kes pole topeltkodakondsust seadustanud, kuid ei sea ka asjatuid kohustusi topeltkodakondsusega sünnijärgsetele kodanikele.“
Topeltkodakondsuse lubamise vastastel on peamiselt kaks argumenti: esiteks vene oht, eriti hübriidsõja tingimustes ja teiseks lojaalsuse (sõjaolukorras poole valiku) küsimus. Pangem tähele, et mõlemad on seotud sõjaohuga, olgu siis tegemist infosõja, hübriidsõja või pärissõjaga. Esimene neist käib juba ammu, ka nüüd, kus meie seadus topeltkodakondsust ei luba, teine on tõenäoline ja kolmas loodetavasti ilmvõimatu olukorras, kus oleme NATO liikmesriik, kes kaitseb rünnaku korral kollektiivselt iga liiget.
Üks topeltkodakondsuse probleeme on kohustuslik sõjaväeteenistus, kuid ka siin on praktiline elu juba näidanud ära mõned võimalused: näiteks Kanadas sündinud topeltkodakondsusega Eesti päritolu noormehed on tulnud vabatahtlikult Eesti sõjaväkke aega teenima. Ebalojaalsuse ohu võimalus jääb aga teoreetiliselt alles ka siis, kui vene päritolu noorukil on Eesti kodakondsus ja ta on läbinud Eesti sõjaväe ajateenistuse. Pelk topeltkodakondsuse lubamine Venemaa kodanikele seda ohtu ei välista ega kahanda, pigem suurendab, mistõttu tuleks seda igal juhul vältida.
Erinevatel andmetel elab praegu välismaal 100 000 kuni 200 000 eestlast (registreeritult 104 000 eestlast), keda topeltkodakondsuse küsimus otseselt puudutab, nende hulgas on nii segaabieludes kasvavaid lapsi kui ka eestlastest abielupaare, kes elavad ja töötavad ajutiselt või alaliselt välisriigis ning põrkuvad pidevalt kokku praktiliste olukordadega ja välisriigi seadustega, mis takistavad nende tööd, haridust või sotsiaalkindlustust, kui nad ei ole elukohariigi kodanikud.
Kõigil meil on süda ja lojaalsus Eestis, ükskõik mis pass meil taskus on. Enamik meist püüab koduigatsuse ja peresidemete tõttu käia Eestis nii sageli kui on võimalik ajaliselt ja rahaliselt. On neid, kes veedavad pool aastat Eestis ja pool aastat mujal. On just nimelt Eesti riigi julgeoleku huvides, et kõik need Eesti riigi rohujuure tasandi saadikud üle ilma saaksid säilitada oma kodakondsuse sideme isamaaga, ilma et neid sunnitaks ühe seaduspügala vastuolu tõttu Eesti kodakondsusest loobuma. Loobuma sundimine võib tähendada laste haridustee valikut nii, et nad eelistavad Eestis õppimise asemel välismaa koole. Eriti kuna eesti koolid pole kuigi lahked vastu võtma ajutiselt või alaliselt välismaal elanud kaasmaalaste lapsi, sest selleks puudub riiklikult väljatöötatud ning paindlik kooliprogramm, mis vastaks avatud maailma mobiilsete vanemate vajadustele.
Vene ohu saaks topeltkodakondsuse seadustamisel välistada sellega, kui lubame topeltkodakondsust vaid nende riikidega, kes ei kujuta endast Eestile julgeoleku ohtu: Euroopa Liit, NATO, Okeaania jt. Topeltkodakondsuse lubamise piiramise vaid teatud turvaliste riikidega on seadustanud mitmed maailma riigid, sh ka Läti Vabariik. Läti kodakondsuse saab säilitada juhul, kui saadakse mõne Euroopa Liidu, Euroopa vabakaubanduse assotsiatsiooni või NATO liikmesriigi kodakondsus. Topeltkodakondsus on lubatud ka nende riikidega, kellega Lätil olemas vastav leping - Austraalia, Brasiilia ja Uus-Meremaaga.
Topeltkodakondsuse lubamine ainult teatud arvu turvaliste riikidega poleks rahvusvahelises praktikas midagi enneolematut, ehkki Venemaa propagandakisa tõuseks mõistagi taas korraks taevani, kui Eesti valitsus selle targa otsuse lõpuks ära teeks. Kuid kodakondsuse küsimus on esmajoones iga riigi julgeoleku küsimus ning iga riik peab saama ise otsustada, millise riigi kodanikke ta peab julgeolekuohuks ja milliseid mitte.
Mitmed presidendikandidaadid, näiteks Siim Kallas, Urmas Paet, Mailis Reps jt on teinud topeltkodakondsuse seadustamise praegu lausa oma presidendikampaania osaks, ehkki vastav eelnõu on olnud teatavasti juba aastaid valitsuses ootamas. Paraku on eelnõu seni pandud kalevi alla just IRLi vastuseisu tõttu, kelle peamine argument on vene oht, kuid nemad tunduvad olevat justnagu kurdid kuulma selget lahendust selle ohu vastu.
Ettepaneku seadustada topeltkodakondsus ainult Eesti jaoks turvaliste riikidega (NATO, EL liikmesriigid) tegime Riigikogu Vabaerakonna saadikutele ka mullu sügisel, kui käisime Toompeal väliseestlaste kongressi delegaatidega. Peaminister Taavi Rõivas on samuti ettepanekut pooldanud ning lubanud mitmetel kohtumistel USA jt väliseestlastega probleemi lahendada. Oleks aeg need pikalt antud lubadused teoks teha, sest see oleks nii Eesti julgeoleku kui ka Eesti üleilmse mõju tugevdamise huvides.
