Pildil: Meri õnnistab sisse Kautla mälestuskivi
Posted on 20.3.2011
Silver Anniko oli eesti kirjanik, kes mõrvati Mulgimaal 1982. aastal. Mõrvar ei andnud armu ka tema abikaasale Laine Metsale. Perekonna kuu vanune tütar Tiiu jäi õnneks ellu.
Silver Anniko avaldas 1979 aastal romaani Rusikad, mis sai kiiresti menukiks. See ajas võimud ärevile.
Romaan sai nõukaajal olla müügil mõni kuu, kui ta lettidelt korjati. Raamat saavutas momentaalselt kultusraamatu staatuse. Mäletan lapsepõlvest kuidas mõrvaloost kodus vaikselt räägiti, see uudis oli paljudele väga shokeeriv.
https://theprimesuspect.wordpr...
Kuigi sellest ajast on hulga vett merre voolanud siis muutunud on selle 30 aasta jooksul väga vähe.
Rusikate kordustrükk eelmisel aastal tõi kaasa politseilise uurimise
Raamat korjati poelettidelt, isegi raamatukogud olid sunnitud juba nendeni jõudnud eksemplarid politseile loovutama. Põhjuseks toodi et kirjastajal puudusid raamatu avaldamiseks õigused, kes omakorda ütles et ei jõudnud Anniko pärijatega kokkuleppele. See kõik andis Eesti politseile aluse uurimise alustamiseks, mida juhtis Põhja ringkonnaprokuratuuri majandus- ja korruptsioonikuritegude osakonna prokurör Dmitri Teplõhh. Ajaleht Postimees üritas võtta ühendsust mitmete Anniko pärijatega kes aga kõik teatasid, et nad ei soovi sellesse loosse sekkuda või ei tea sellest midagi. Aastate jooksul sisse juurdunud hirmutamistaktika töötab ka tänases Eestis väga hästi.
Väidetavalt oli see materjal Anniko poja Silveri valduses, kes oli andnud käsikirja ajaleht Sakalale avaldamiseks 1996 aastal. Ajaleht aga oli hiljem talle teatanud et kahjuks läks käsikiri kolimise käigus kaduma. Nii et valgustkartvaid paljastusi oli seal ilmselt omajagu.
Ise ma raamatut lugenud ei ole, kuid sümboolselt võiksid rusikad olla ka võimu sümboliks, omamoodi jõudemonstratiooniks, võimule allumatute teisiti mõtlejate suhtes.
Ja kellele ikka meeldib kui tema kappe tuulutatakse, aga täielises Eesti Vabariigi on neid, kelle kappides luukered kolisevad, kahetsusväärselt palju.
Kes tappis Silver Anniko ja tema abikaasa.
Ametliku versiooni kohaselt oli mõrvariks kohalik mees Vambola Naarits. Ta oli varem kohtulikult karistatud, selliste kuritegude eest nagu näiteks väetisekoti varastamise. Kohalike sõnul oli Naarits mõningase arengupeetusega või lihtsameelne, selline mees on sobiv sihtmärk kui kellegile on vaja midagi ‘pähe määrida’. Huvitaval kombel on väljendit ‘ametlik versioon’ kasutatud antud topeltmõrva puhul mitmeid kordi, näiteks ka Postimees eelmisel aastal. Välistada ei saa ka võimalust, et Naarits toimis kellegi käsul või tal oli kaasosalisi.
Naaritsat karistati surmanuhtlusega, mis ka kiirelt täide viidi.
Ametliku versiooni kohaselt oli teo motiiviks röövmõrv.
Röövmõrvaga oli aga toimunul äärmiselt vähe pistmist. Uurimine väitis et Naarits oli kutsunud kirjaniku endale külla ‘mööblit tõstma’ ja tulistas siis Annikot rindu. Naarits oli kirjaniku hea tuttav ja abistas peret teinekord talutöödel. Anniko ei surnud aga kohe, peale seda hakkas mõrvar oma ohvrit julmalt peksma relvapäraga kuni ta suri. Seejärel uputas ta laiba paisjärve. Seejärel olla Naarits sõitnud rattaga Söödi tallu, kus ta peksis surnuks sellesama püssipäraga kirjaniku abikaasa. Talust olevat ta kaasa võtnud natuke toitu, mis röövmõrva versiooniga kuidagi kokku ei lähe. Tapja või tapjate poolt ülesnäidatud julmus kõneleb pigem suurest vihast Anniko vastu ja võimalikust isiklikust motiivist. Mõne arvamuse kohaselt oli Naaritsa osalus vägagi ebatõenäoline, tal puudus motiiv, lisaks oli ta kõhetu ja väikese kehaehitusega kellel tapatöö oleks üle jõu käinud. Anniko poja sõnul ei olnud Silver Annikol olulisi sääste, raamatu honorari eest ostis ta talu Mulgimaal Pirmastu külast kus ta oma elukaaslase ja tütrega elas.
Palju on spekuleeritud selle üle kas Mulgimaal toimunud veretöö võis olla seotud Türi topeltmõrvaga ehk siis pastor Harald Mere ja tema koduabilise Valve Kleini tapmisega. Romaani ühe peategelase prototüübiks (romaanis tegelane Eero Suternipper) oli pastor Meri.
Ja tõesti samasugust erakordset julmust näitas üles ka Meri ja Kleini mõrvar (või mõrvarid). Silver Anniko ja pastor Meri olid mitte ainult sarnase saatusega mehed, vaid ka omavahel head tuttavad. Anniko töötas mõnda aega Türi ja Kolu küla kultuurimaja direktorina ja Harald Meri teenis Türi koguduse õpetajana. Arvati et Anniko oli saanud Merilt materjali oma kavandatava uue raamatu käsikirja jaoks.
1979 aastal avaldatud Rusikad oli kavandanud triloogia esimeseks osaks. Samas soovis Anniko avaldada ka materjali mis oli esimesest osast välja tsenseeritud. Nõukogude -Eesti peatsensor oli paadunud kommunist ja KGB ohvitser Endel Sõgel. Väidetvalt osales ta aktiivselt küüditamistes. Endel Sõgel võitles ka Kautla lahingutes punaste poolel ehk nö hävituspataljonides. Hävituspataljonid mõrvasid Kautlas hulga tsiviileanikke ja põletasid maha talusid, nagu ka mitmel pool mujal Eestis. Sõgelist räägitakse Eestis mõnikord kui kirjandusteadlasest, mis on iseenesest mõnitamine, tema väidetavatest kuritegudest vaikitakse, veel vähem on kellegil pähe tulnud neid uurida. 1989 aastal avati Kautlas monument hävituspataljoni terrori ohvritele, mille õnnistas sisse pastor Meri.
Endel Sõgel kes on nüüdseks üle 10 aasta surnud, oli väidetavalt ühe tegelase prototüübiks Anniko raamatus. Meri kodust oli teatavasti midagi otsitud, kogu maja oli segamini pööratud, enne kui see põlema süüdati. Mis siis võis olla mõrvade tegelikuks motiiviks. Kättemaks, nende poolt kes oma kuritegude paljastamist ja tõe avaldamist kartsid/kardavad?
Jah, kui soovite.
Pildil: Meri õnnistab sisse Kautla mälestuskivi
Allikana on kasutatud Virkko Lepassalu raamatut Valusalt Valge, 2007 ja ajakirjanduses ilmunut