Hilja Laasen 2003. a kutsus mu sõbratar Linda mind Estonia koori laulma. Ta jutustas, kuidas nad olid 1990. a kooriga dr. Roman Toi juhtimisel Eestis käinud, ja kui põnev see kõik oli olnud. Ma olin ammu kavatsenud kunagi Eestisse sõita, et ise näha seda maad, kus sündisid mu esivanemad ja millest olin palju kuulnud. Ja mis võinuks olla parem, kui reisida Eestisse koos oma kalli sõbraga, kes oli seal juba varem käinud?! Nii otsustasingi, et lähen laulma!
Ma olin lapsest saadik laulnud koorides. Mu isa mängis viiulit, lõõtspilli, mandoliini, kornetit ja oskas kauneid helisid välja võluda isegi puulehtedest, nii et muusika oli alati mänginud suurt rolli mu elus. Väga lõbus oli jälle teistega koos laulda. Aasta aega harjutasime neljapäeva õhtuti peale tööd, et valmistuda laulupeoks. Seltskond oli lõbus ja laulud tungisid südamesse.
Ja 2004. a. suvel reisisimegi Eestisse. Olin juba varem teatanud oma sugulastele Pärnus ja Kihnus, et tuleme mõneks päevaks enne laulupidu neile külla. Kõik võtsid meid seal nii lahkelt vastu.
Sugulane Mihkel viis meid Kihnu saarel ringsõidule. Ta näitas, kus mu ema kunagi oli elanud, ehkki maja oli ammu lammutatud. Siis läksime isa maja vaatama. Seal istus õues pingil suure moonipeenra ees isa 83-aastane vennatütar. Tundsin kohe, et me oleme sugulased.
Õhtul käisime saunas. Sugulane Leida küpsetas kaneelisaia ja keetis punasesõstra kompotti. Küll oli maitsev!
Järgmisel päeval käisime surnuaias. Seal nägin, kuhu mu vanavanemad ja mitmed teised sugulased olid maetud. Kõik hauad olid nii ilusasti lilledega kaunistatud. Nutt kippus peale.
Samal päeval tuli naabritädi külla, sest ta oli kuulnud, et oli külalisi Kanadast. Koos hakati meenutama mu ema … Hakkasime kõik selle jutu peale nutma. Hiljem räägiti midagi muud ja me naersime. Ma ei ole kunagi elus nii palju naernud ja nutnud ühe päeva jooksul.
Mul oli ka võimalus maitsta kuulsat kihnu rukkileiba, mida saime kaasa võtta. Kui me laevale jõudsime, kuulsime inimesi sosistamas, et „kellelgi on rukkileib kaasas“.
Kui tagasi Tallinna jõudsime, algasid lauluharjutused. Pidevalt sadas vihma, aga meie olime sellekski valmistunud. Kõigil olid vihmamantlid kaasas, noodid panime kilekotti ja väike pudel „Vana Tallinna“ käekotis oli raviks külma vastu.
Ma imestasin, kui sujuvalt suunati 25.000 inimest lavale. Liikumisjuht andis meile korraldusi ja kõik edenes ladusalt. Lavale jõudes võttis dirigent selle töö üle ja asusime oma kohtadele. Kõik lauljad – noored ja vanad moodustasid rahvariietes tõelise värvide kaleidoskoobi!
Kui laulupeo esimene laul algas, läbis mind värin. Isegi nüüd, kui seda meenutan, tunnen sama erutust. On raske kirjeldada, millised tunded valdasid mind, kui kuulsin nii paljusid inimesi koos endaga ühel häälel laulmas. Seda peab ise kogema!
Lauluväljak oli rahvast täis, ja isegi päike tuli lõpuks pilvede tagant välja. Lauldes „Ta lendab mesipuu poole“ olin pisarates. Isegi nüüd ei suuda ma seda laulu lõpuni laulda ilma pisarateta.
Septembris tulevad ka mu tütar ja abikaasa koos minuga Estonia koori laulma. Läheme tuleval suvel koos Eestisse laulupeole. Ma usun, et ka neile kujuneb see vaimustavaks elamuseks.
Segakoori Estonia harjutused toimuvad neljapäeviti Eesti Maja kristallsaalis kell 7 – 9.30 õhtul. Sügishooaeg algab 4. septembril. Aasta kavas on koori 30. juubeli kontsert laupäeval, 15. novembril ning, nagu öeldud, 2009. a. suvel sõit Eestisse üldlaulupeole. Kutsume kõiki endisi ja uusi lauljaid kaasa laulma! Infoks palume kontakti võtta Ingrid Poomiga telefonil 416-465-9379 või e-maili teel: .
