Kiriku saal oli igati sobiv selliseks ürituseks. Koordineerija ja dekoraator Kersti Leetma oli saali dekoreerimise ja laudade korraldamise maitsekalt läbi viinud. Kollaseid serpentiine oli ta riputanud punakas-oranzhidele vahesirmidele. Need andsid peole kergelt vallatu miljöö. Ei puudunud ka kõrgusse kippuvad värvilised õhupallid. Lauadki aitasid kaasa piduliku meeleolu loomisele oma klaaside ja servjettidega. Valgustus saalis ja laval oli hämar. Kui mõni häbelik härra daamiga rääkides punastaski, siis seda värvimuutust keegi ei märganud.
Tantsuorkester vääris oma uhket nime „Vintage Wine”. Pidevalt tuli neilt valsse, polkasid, rock'n rolle jne. Vahepaladega esines kitarrisolist Martin Ahermaa Torontost. Martin viis kuulajad oma mänguga uimastavasse unistuste maailma. Aitäh, Martin!
Tantsupõrandal oli peaaegu alaline liikumine. Niipea, kui orkester alustas mängu, täitus tantsupõrand paaridega. Mõne eriti „tõmbava” tantsu ajal olid kõik lauad tühjad. Kohal oli ka „peotäis“ mäesuusatajaid, kes liikusid oma partneritega sama kindlalt kui Mt. Tremblanti laskumisradadel.
Pikale lauale asetatud toidud olid jätkuvaks kinnituseks Malle Kaljuste kulinaarsele andele. Loomulikult olid kõik toidud eestipärased ja maitsvad. Esile tuleks siiski tõsta sülti. Tõsisemale rootsi lauale järgnes külluslik kookide-tortide laud. Valik oli suur. Igaühe maitsele leidus seal midagi. Magusa-armastajad olid õnnelikud.
Avasõna ja ka aastavahetuse kõne pidas eesti ja inglise keeles Karl Raudsepp. Enne seda tekkisid laudadele shampanjapudelid ja klaasid. Ja siis liiguti täidetud klaasidega ringi, sõpradele head uut aastat soovides.
Uude aastasse tantsiti n-ö „sisse”. Ja siis saabus peo lõpp. Palju rõõmsailmelisi peolisi lahkus nagu vastu tahtmist. Aga kodu ootab. Tuleb sõita koju.
Kojusõidul mõtlesid kindlasti kõik, et oli tõesti tore uue aasta vastuvõtt. Suur tänu M.E.S.-i juhatusele!