Normaalsel poisil (kelleks olen end lugenud juba 86 aastat) ei saa olla palju paremat materjali oma isiklikus hingelises arhiivis kui mälestused ta murdeea spordisangaritest. Kui ma siin kõnelen oma Torino-mälestustest, siis mitte sellest kuulsusrikkast Kristina Shmiguni ja Andrus Veerpalu Torinost, mis tõi Eestile kolm kuldmedalit, vaid ühest kaugest ammumöödunud Torinost, mis sädeles ühe noore keskkoolipoisi kunagiste unistuste fookuses.
Nüüd manas see maagiline sõna „Torino“ mu luituvale mälu-ekraanile terve kvarteti noore Eesti Vabariigi tipp-kergejõustiklasi, kes käisid Eesti au kaitsmas Torinos — kui õigesti mäletan – 1934. a. suvel, mil seal toimusid Euroopa kõrgkoolide esivõistlused. Need neli meest olid minu ja teiste nooremate teismeliste arust sangarid. 1930-ndate keskpaik oli ja jääb seetõttu mu mäluarhiivis eesti spordi kuldajastuks.
Kulda sai eesti rahvas ju põhjalikult pühitseda 1936. a. suvel, kui raskekaalu maadleja Kristjan Palusalu, kandes sinimustvalget rahvuslippu, marssis piduliku rongkäigu eesotsas Balti jaamast Tallinna südalinna. Ta oli just naasnud Berliini suveolümpialt, kus ta ta oli kindlustanud Eestile esikoha niihästi kreeka-rooma- kui ka vabamaadluses. (Lisaks sellele tõi Eestile seal veel hõbemedali maadleja Ago Neo).
Kuid mulle ja mu aatekaaslastele olid pööraselt palju huvitavamad eesti kergejõustiku üha paranevad rekordid noil aastail. Kibedalt sai tollal me „tagahoovi-staadionidel“ harrastatud kaugus-, kõrgus- ja eriti hoota kolmikhüpet, aga ka kuulitõuget (pooliku telliskiviga) ja odaviset (luuavarrega). Jooksusid said Kassisaba- ja Lilleküla-kandi esisportlased „trennida“ Kristiine heinamaal.
Kas oli see kõik vaid kokkusattumus, et rida tolle aja tuntumaid kergejõustiklasi peaaegu üheaegselt murdsid läbi tippmarkidest, mida seni oli peetud saavutatavuse piiriks? Koteerin mälu järgi (riskides detailides eksida) uusi tollaseid Eesti rekordeid, mis meile tundusid vaat-et ebainimlike imetegudena.
Võibolla kõige lummavam meile, kes me olime mänginud odaviskajaid juba oma neegri- või indiaani-mängudes, oli see võidutunne, kui Gustav Sule lennutas oda üle 70 meetri. Me rinnus pulbitses igatsus – peaks Eesti ometi jõudma järele vennasrahva maailmarekordi mehele Matti Järvinenile, kes viskas siis juba 80 meetri ringis. Nüüd ei tähenda see mulle suurt midagi, kui mõni heidab kasvõi 100 meetrit, kuid tollal tõstis 70 meetrit Gustav Sule peaaegu pühakuseisusse.
Samasugune mõistatus on 100 m jooks. Me keegi ei uskunud, et 100 m võib joosta alla 11 sekundi. Aga Ruudi Toomsalu sai sellega hakkama ja päris hiljem legendaarse Leks Kolmpere hermeliinmantli eesti kergejõustiku rahvusmeeskonna (ja eriti kümnevõistlejate nagu Erki Nool) peatreenerina.
Neid „saavutatavuse piire“, mille läbimurre tähendanuks meile nagu uut epohhi ajaloos, oli rohkemgi. Kes ei mäletaks (kui ta lugenuks Spordilehte) eesti kõrgushüppe heroilisemat tiigrihüpet. Jälle oli vennasrahva staar meist ette jõudnud. Soome Kalevi Kotkas (nagu mäletan — rahvuselt eestlane) oli juba rahvusvaheliselt kuulus kui kahe meetri ületaja. Aga sügav rahvuslik tänutunne valdas meid, kui lugesime, et Aksel Kuuse oli hüpanud uue Eesti rekordi — 1 m ja 90 cm. (Ta ise näis olevat lühem oma tippmargist).
Neljas piirväärtus, mis tol kaugel Torino-suvel purunes, oli 7-meetriline kaugushüpe. Selle pani kirja Nikolai Küttis, Toronto eestlaskonnas hästi tuntud kaasmaalane. Võibolla peaksin siia veel lisama ka Arnold Viidingu nime, kes tõukas kuuli üle 16 m, kuid ma ei ole ajas kindel.
Neid saavutusi mälestades võib lugeja ehk küsida: mis on sel tegemist Torinoga? Oli nimelt nii palju, et Gustav Sule, Ruudi Toomsalu, Aksel Kuuse ja Nikolai Küttis moodustasid Eesti Vabariigi kergejõustiklaste rahvusvõistkonna Torino tollesuvistel meistrivõistlustel ca 70 aastat tagasi. Nad ei toonud Eestile kulda, kuid jätsid kustumatu mulje lugematute spordihuviliste poisikeste südameisse.
Me ei osanud uskuda, et tuleb aeg, kus väikese rahvaarvuga Eesti võidab kolm kuldmedalit. Nüüd on see sündinud — ja see on rohkem, kui suutsid ära teha kaheksa konkureerivat maad. Washington Times tõi silmapaistvalt esile, et Kristina Shmiguni ja Andrus Veerpalu medalite koguarv ületab kulla, mille võitsid Jaapan, Ukraina, Poola, Austraalia, Suurbritannia, Bulgaaria, Slovakkia ja Läti kokku. See on fantastiline! Nende maade rahvastiku koguarv on üle 260 miljoni, ja seega ligilähedane Ameerika Ühendriikide rahvaarvule. Kolm kulda ühemiljonilisele rahvale — not bad!
See on nüüd mu uus ja parem Torino mälestus. Andku hea lugeja andeks mu „vana Torino“ restaureeringus paratamatult juhtunud mäluvead.
Torino mälestused
Arvamus
TRENDING
