Veebruaris 60 aastat tagasi vapustas Kanada suurimat linna Torontot külmavereline mõrv. Autopomm tappis viie lapse isa, selle tapatöö keskmes oli ka üks eestlane, kirjutab Eesti Ekspress.

Toronto politsei veebilehel torontopolice.on.ca on lahendamata mõrvade nimistus üks 60 aastat tagasi toime pandud jõhker veretöö. 13. veebruaril 1962 sooritatud mõrv on linna ajaloo üks vanemaid pimedaid juhtumeid, millest kirjutatakse veel tänapäevalgi. Selle tapatöö keskmes oli ka üks eestlane.

Ohver lendas ühes autoga tükkideks
Tolle traagilise päeva varahommikul kell 6.40 väljus ­torontolane ­Walter Yetman nagu tavaliselt oma kodust Brock Avenue 383, et sõita tööle. Ta istus maja ette pargitud autosse ja keeras süütevõtit. Kõlas kohutav plahvatus, mis rebis 35aastase Yetmani ühes autoga tükkideks.

Yetmani tapnud plahvatust kuuldi kaheksa kilomeetri kaugusel ja see purustas majade aknad terve kvartali ulatuses, külvates lähikonna, sealhulgas kõrvalasuva koolihoovi üle killuvihmaga. Auto tükid paiskusid laiali sadakonna meetri kaugusele ja tabasid ka kõrvalasuvaid maju. Brock Avenuel Yetmani kõrval elanud Vincent Walsh kirjeldas politseile, kuidas tema silme all aken purunes ja kildudena tuppa paiskus. „Kogu maja rappus. Arvasin, et ahi plahvatas, aga siis nägin, et auto oli tükkideks lennanud.“ Üks tükk, vedru, lendas Walshi aknast sisse. Laiali lendasid ka ohvri tükid. Naaber avastas hiljem oma murult Yetmani jalalaba.
Politseiekspertide hinnangul kasutas mõrvar Yetmani auto õhkimiseks viit kuni tosinat dünamiidi­pulka, mis olid paigaldatud kapoti alla ja ühendatud ilmselt süütega. Kui ohver sõiduki käivitas, plahva­tas surmav pakk. Midagi ­täpsemat ei osatud öelda, sest „autost pole palju järel“. Toronto politsei pommirühma inspektor ­William ­Culver ütles, et plahvatus põhjustas „kõige kohutavamad ­tagajärjed, mida ta näinud on“. Inspektori sõnul lendasid auto tükid üle lähedal asuva kolmekorruselise hoone ja kapott maandus 25 jala (ligi 8 ­meetri) kõrgusele puu otsa. Auto raam oli ainus osa, mis jäi plahvatuses terveks.

„See on koletu kuritegu,“ kommenteeris toonane Toronto politseiülem James Mackey ajalehele The Telegram. „On õnn, et ohvreid ei olnud 15 või 20.“

Tapmisähvardused telefoni teel
Walter Yetman oli abielus ja viie lapse isa. Ta kolis Torontosse 1950. aastate keskel ja töötas linna avalike tööde osakonnas ­kraanajuhina. Töökaaslased kirjeldasid Yetmani kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. Töökaaslane Thomas Hancock oli jõhkrast mõrvast jahmunud. „Ta oli kena vaikne mees, kes ei häirinud kunagi kedagi,“ ­iseloomustas Hancock ohvrit. Sõprade sõnul polnud Walteril maailmas vaenlast. Ometi soovis keegi väga ta surma.

Nüüd pidid mõrvauurijad lahti harutama, miks keegi tappis tagasihoidliku viie lapse isa. Nad avastasid, et Yetmanide pere elus polnud kõik nii rahulik, nagu esmapilgul näis. Selgus, et viimased kaks nädalat oli Walter telefoni teel tapmisähvardusi saanud.

Hoopis kummalised olid lood aga tema naise Maryga, „pika, saleda ja kauni punapeaga“, kes kaks nädalat enne mõrva äkki kadus. Walter tegi selle kohta politseile ka avalduse. Lõpuks leiti naine Montréalist üles. Enne kadumist oli Mary töötanud Toronto kesklinna ühes kõrtsis, kust naine aga vallandati, kui ta enam tööle ei ilmunud. Ilmselgelt oli Yetmanide abielu karile jooksnud.

Yetmani lähedastel oli juhtunust oma versioon. Walteri vend ­William ütles väljaandele St. John’s Daily News, et arvab teadvat, kes on mõrva taga. „Mul on selle pommi kohta palju ideid, kuid midagi konkreetset ei saa ma praegu öelda.“ Kui tal ka oli konkreetne kahtlusalune, siis ei viinud see teave süüdlase tabamiseni.

„Peresõbrast“ eestlane mõrva kahtlusaluseks
Mõrvauurijadki näisid arvavat, et tapjat ei tule kaugelt otsida. Nad kuulasid 17 tundi üle ohvri naist Mary ­Yetmani, kuid mitte ainult teda. Nende tähelepanu koondus mehele, kelle roll loos oli kummaline ja kahtlusi äratav. Tema nimi oli Peeter Ado ­Kriivel ja ta oli eesti pagulane.

Kohalikud ajalehed kirjeldasid 38aastast meest viisakalt kui „proua Yetmani lähedast sõpra“. Just tema oli pakku läinud Mary tagasi Torontosse toonud. Mõrvauurijad küsitlesid Kriivelit kaua, 15 tundi, ning tähelepanuväärne on see, et teda kuulati üle ka koos Maryga. Lisaks kuulati veoautojuhi ja mehaanikuna töötanud eestlane üle ka „palju tõsisemates asjades“. Milles täpselt, pole teada. Kriivel ise eitas igasugust seost jõhkra mõrvaga.

Kummalisel kombel oli eestlane segatud võltsimise ja pettuse afääri: ta oli varastanud ehitusfirmalt tšekke ja allkirjastanud need kui „­William Yetman“ ehk võltsinud Walteri venna allkirja. Nende tšekkidega võttis Kriivel pangast välja 500 dollarit. Petis astus mõned päevad enne mõrva Toronto magistraadikohtu ette võltsingusüüdistusega. Kriivel jäeti üheks nädalaks vahi alla ja talle määrati 5000 dollari suurune kautsjon.

Kuigi uurijad küsitlesid teisigi inimesi, ei viinud see lõpuks kuhugi. Politsei tunnistas, et neil ei õnnestunud pommiplahvatuse motiivi tuvastada. Nii ei jõutud ka kahtlustustest kaugemale. Selgitamata jäi imelik kokkulangevus, et Walterile tehti tapmisähvardused samal ajal, kui tema naine oli kadunud. Kas Mary oli ähvarduste taga? Kas Kriivel oli temaga mestis? Kas mõlemad olid mõrvaga seotud? Kas Kriivel oli pommimees? Neile küsimusile püüdsid uurijad vastust leida, ent asjata. Nii jäigi sensatsiooniline mõrv Toronto vaiksel tänaval lahendamata ja on seda siiani.

Leseks jäänud Mary Yetman abiellus uuesti ja suri 2003. aastal. Peeter Ado Kriivel lahkus siit ilmast 2006. aastal. Tänaseks pole enam kedagi elus, kes teaks, mis tol varahommikul Brock Avenue maja number 383 ees tänaval tegelikult juhtus.

Eestlased Kanadas

TRENDING