Toronto Eesti Apostlik-Õigeusu kogudus, mis pärast 63-aastast tegevust liikmeskonna vähesuse tõttu tegevuse lõpetas, pidas pühapäeval, 20. detsembril oma viimase jõuluteenistuse Peetri luteri kirikus. See pühakoda on olnud neile kodukirikuks pikemat aega. Teenis preester isa Stefan San Diegost, liturgiat laulis koguduse ansambel Jaan Medri juhatusel.
Hüvastijätt oli südamlik ja osavõtjate poolest rohkearvuline. Alguse sai see juba eelmisel päeval Ehatares, kuhu ikka on külaskäike sooritatud. Vanureile meeldib jumalasõna kuulda, denominatsioon on kõrvalise tähtsusega. Kabel alakorrusel oli kirikulistest tulvil, võeti osa õigeusklikust teenistusest ja saadeti külalisvaimulik teele käesurve ning tänusõnadega.
Ka pühapäevasel teenistusel võis märgata lisaks koguduse liikmeile külalisi, nende hulgas piiskop Andres Tauli abikaasaga, praost Mart Salumäed ja Peetri koguduse esinaist Naani Holsmeri. Isa Stefan pidas haarava teenistuse, kõneldes nii eesti kui ka inglise keeles. Peale liturgia lauldi ansambli eestvedamisel terve rida tuntud jõululaule, neile lisandus üks ettekanne ansamblilt.
Pärast teenistust olid kõik kirikulised palutud seltskondlikesse ruumidesse, kus ootas kohvilaud suupistetega. Koguduse esimees Uno Abe tervitas külalisi ja andis siis sõna sekretär Marju Säägile, kes esitas põgusa ülevaate koguduse ajaloost. Esile tõsteti kaht koguduse liiget, kes on aastate vältel ennastsalgavalt tegutsenud: Linda Järvalt ja Mihkel Lõugas.
Sõna võtsid veel isa Stefan, praost Mart Salumäe ja piiskop Andres Taul. Preester kinnitas, et jääb siinsetele õigeusklikele vajaduse korral endiselt kättesaadavaks. Praost Salumäe rõhutas head koostööd luteri kogudusega ja teatas, et matusetalituste puhul võib ka tema poole pöörduda, kuid õigeusu kombel ristimise õigust tal ei ole. Piiskop Taul meenutas hea sõnaga koguduse pikaaegset vaimulikku ülempreester Emmanuel Lepikut.
Kõigi lõpetamistega kaasneb paratamatult omajagu nukrust, kuid liigseks kurvastamiseks pole põhjust. Elu igavene ringkäik on selline, et iga lõpp peidab oma rüpes mingit uut algust. Tänapäeva usuelus on märgata rõõmustavat liikumist oikumeenilisuse suunas. Kõik usurühmitused on loomulikult harjunud oma kommete ja tavadega, kuid võõrastus teiste vastu on kadunud või kadumas. Ansambli liikmena siinkirjutaja poolt üks meeldiv tähelepanek: viis luterlast, kaks baptisti ja üks apostlik-õigeusklik on aastaid nii heas koostöös liturgiat laulnud, et selle edaspidise vajaduse kadumine kurvastab. Lohutuseks võib mõelda, et ehk peitub selleski lõpus mingi uus algus.
Eerik Purje

Eesti kirikud

TRENDING