Pühapäeval, 11. aprillil tähistas Toronto Eesti Maja oma 50. juubelit piduliku aktus-lõunaga. Suures saalis olid lauad täis kiilutud viimase võimaluseni (õieti pisut üle selle). Kristallsaalis ja galeriisaalis võisid külastajad nautida fotonäitust, mis avati tund aega enne aktuse algust.
Aktus algas palvusega, mille viisid läbi E.E.L.K. Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas ja baptistikoguduse pastor Jüri Puusaag. Lepikute pereansambel (Liina, Elena ja Maarika) esitas Charles Kipperi klaverisaatel kolm vaimuliku ilmega laulu, mille järel teadustaja Enn Kiilaspea palus avasõnaks kõnepulti Eesti Maja esimehe Raivo Remmeli. Oma sõnavõtu lõpus palus esimees hetkelise leinaseisakuga mälestada kõiki 50 aasta jooksul meie hulgast lahkunud Eesti Maja aktsionäre.
Harras pidulikkus asendus rõõmsa elevusega, kui kavaväliselt sai sõna Toronto akadeemiliste naiste (AKEN) esindaja Ellen Leivat. See hiigelbasaaridega kuulsaks saanud organisatsioon korraldas möödunud aastavahetusel Eesti Maja heaks peo „Öö Veneetsias“. Hiigelmõõtmetega harjunud daamid Maaja Matsoo ja Helle Arro tõstsid publiku silmade ette poole saali laiuse tsheki, mille kohaselt laekus Eesti Maja toetuseks $10.000,00. AKEN püsib ja sellest on edaspidigi uhke nii sisse kui välja vaadata.
Lepikute ansambel esines uuesti ja vaheldusrikkamalt: õed Elena ja Maarika duetiga, ema Liina soologa ja siis kõik kolmekesi, kusjuures olid abiks võetud flööt ja akordion.
EstDocsi poolt tõi tervitusi Ellen Valter ja näitas nelja möödunud aastal auhinnatud lühifilmi, igaüks pikkusega kolm minutit. Ta rõhutas oma sõnavõtus, et enamus EstDocsi filmidest esitati möödunud aastal Eesti Majas.
Tervitusi tõid veel EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat ja EV ajutine asjur Ottawas Riho Kruuv. Viimane tervitas ühtlasi EV president Toomas Hendrik Ilvese poolt, keda said aktusekülalised näha-kuulda videofilmina ekraanilt. Pärast presidendi tervitust lõppes aktuse ametlik osa rahvushümniga.
Üleminekuna ametlikult osalt rahvalikule kuulsime Toronto Eesti Meeskoori Charles Kipperi juhatusel, kes esitas iseseisvalt kolm laulu ja neljanda, milleks oli ülipopulaarne „Kikilips“, koos Ivo Linna ja Trio Naturalega.
Pärast õpetaja Kalle Kadaka söögipalvet asuti lõunaeinet võtma. Kuna sooja toitu ja suppi serveeriti koridoris, külmlaud ja baar aga paiknesid kristallsaalis, siis oli omajagu trügimist ja tõuklemist oma soovitud portsjoni kättesaamisel, kuid pahandust sellest ei tulnud. Igaüks mõistis, et sellise arvuka osavõtjate hulga juures toitlustamist paremini korraldada polnud võimalik, liiatigi tegutses Enn Kiilaspea „liiklusjuhina“ väga osavalt ja efektiivselt. Lõpptulemusena sai kohvikupersonal kõvasti kiitust.
Pärast einet astusid lavale Ivo Linna ja Trio Naturale ning asusid õiget peotuju looma. Neljaliikmelise trio arvel tehti saalis algul heatahtlikku nalja, arutades, kas selliseid mehi tasub üldse kuulata, keda kolmteist tükki tosinasse mahub. Nali vaibus aga niipea, kui „poisid pillid hüüdma panid“, ning asendus lugupidava poolehoiuga. Trio Naturale pakkus esmaklassilist ja mitmekülgset meelelahutust, mida Ivo Linna vilunud estraaditähena publikule suupäraseks punus ja põimis. Ka publik pandi mitut laulu kaasa laulma, isegi ooperit, ja muidugi itaalia keeles.
Kui ansambel puhkas, loositi välja käeoleva ja kahe eelmise päeva loteriivõidud, mida õnnelikud võitjad sisse kasseerisid.
Estraadimuusikud olid hoos ja hoidsid publiku elevil. Oli hiline pärastlõuna, kui Markus Alliksaar kõnepulti pääses, et lõppsõna öelda. Eesti Maja juubelipidustused olid väärikalt lõpule viidud.
