Esmaspäeval, 20. septembril leidis Toronto Eesti Maja suures saalis aset ajuraju, kus oli arutlusel Eesti Maja tulevik. Sellest olid kutsutud osa võtma kõik kaasmaalased, mitte ainult Eesti Maja aktsionärid. Nagu teada, on juhatus jõudnud otsusele, et Eesti Maja sellisel kujul ei ole enam majandatav, kuna hoone on vana ja nõuab pidevalt parandusi, puudub aga vajalik üüripind, mille abil sissetulekut suurendada. Selleks moodustati Eesti Maja Tulevikukomitee, kelle ülesandeks sai olukorrale lahenduse otsimine.
Komisjon on tegutsenud agaralt ja palkas erapooletu konsultatsioonifirma, kes uuris erinevaid alternatiive, nendest eriti kaht realistlikumat – kas teostada ümberehitus olemasoleval krundil või müüa praegune ja siirduda mujale. Nende aruande kohaselt oli uue asukoha muretsemine praktilisem. Kuna ükskõik milline lahendus on majanduslikult kulukas ja kuna Eesti Maja on kogu rahvusgrupile eluliselt tähtis, kutsus juhatus kokku äsjase koosoleku, et kuulata ära rahva arvamus ja vaagida võimalikke alternatiive.
Arutlus oli kokku toonud üllatavalt suure hulga inimesi, nende hulgas rõõmustavalt palju noorema generatsiooni esindajaid, mis näitab, et meie noorus ei ole Eesti Maja, meie oma kodu suhtes kaugeltki ükskõiksed. Saal oli täidetud viimase võimaluseni, istuti laudades, kus igal laudkonnal oli võimalik arutada küsimust iseseisvalt ning esitada korraldajaile oma arvamused.
Nagu esimes Raivo Remmel teatas, oli tulevikukomitee leidnud kolm inimest, kes olid välja töötanud ning rahvale esitanud vaagimiseks mitu võimalikku alternatiivi. Kõik kolm olid võõrsil sündinud, kõrghariduse ja teadusliku(d) kraadi(d) omandanud väljaspool Eestit. Kõik hariduselt insenerid ja huvitaval kombel kõik abielus mitte-eestlastega. Need kolm isikut, kes kohe asusid artutlust juhtima, olid Tõnu Petersoo, Kati Lepik ja Kia Puhm.
Alternatiive oli viis, mis esitati kirjalikult koos eeldatava umbkaudse kuluga. Need olid: a) mitte midagi muuta, teha vaid hädavajalikke parandusi, et maja püsiks ja vastaks valitsuse poolt ette nähtud nõuetele; b) olemasolev hoone põhjalikult renoveerida seda lammutamata; c) hoone lammutada ja ehitada olemasolevale krundile uus, mis rahuldaks meie ühiskonna vajadusi ning annaks üüri näol lisatulu; d) müüa praegune maja ja ehitada uus mujale, linna keskusest mitte palju kaugemale; või e) ühineda läti kogukonnaga ning jagada nendega nende praegusi ruume või osta nende kõrvale krunt ja püstitada uus hoone, mis rahuldaks mõlema rahvusgrupi vajadusi.
Arutlus oli elav ja küsimusi ning ettepanekuid ohtralt. Arusaadavalt ei tehtud koosolekul mingit otsust, kuid osavõtjate eelistus, mis korraldajaile kirjalikult edastati, annab kindlasti neile mingi signaali, millises suunas edasi liikuda. Üldmulje jäi, et vanem generatsioon mõistetavalt praegusest armsaks ja kodusest paigast loobuda ei sooviks, nooremad aga on huvitatud majast, mis rahuldaks kõiki meie olulisi vajadusi. Loodame Eesti Maja juhtkonnalt peatselt enamat kuulda.
