Kava esimene osa, mida serveeriti maitsekalt dekoreeritud laudade ääres istet võtnud publikule, oli muusikaline tervitus koori poolt, alates koori motoga. Kunagise kooriliikme Paul Truupere loodud sõnadega „Tervituslaulu“ vältel laususid ka sõnalise tervituse endine esimees Madis Virro ja praegune Avo Kittask. Kuna esimeeste vahetus oli toimunud vaid mõne nädala eest, lasus peo ettevalmistus endise esimehe õlgadel.
Koor esitas kuus laulu, neist kaks solisti kaasabil. Simmi „Oma saare“ soolopartiid laulis bariton Avo Kittask, Leiber/Stolleri populaarseks muutunud meeleolupalas „Kikilips“ (Henno Käo tekst) bravuuritses tenor Juhani Eistrat. Nagu ikka, tuli dirigent Charles Kipperil olla vaheldumisi (õigemini korraga) nii koorijuhi kui klaverisaatja rollis.
Enne õhtueinele asumist paugutati korraks korke ja täideti pidulikult šampuseklaasid. Veelkordselt kõlas koori moto, nüüd juba kõigi koosolijate suust – ja siis kõlisesid pokaalid.
Pärast kohvikupersonali valmistatud õhtusööki järgnesid tervitused. Eesti Kunstnike Koondise Torontos poolt võttis sõna esinaine Mai Järve-Vomm. Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas esinaine Reet Lindau-Voksepp kandit mitut mütsi, tervitades ka Segakoor „Ööbiku“ ja koolikoori poolt. Teda assisteeriv Elle Rosenberg lisas ühtlasi isiklikud tervitused kauaaegse koolijuhi ja endise lauluvenna Edgar Marteni poolt. New Yorgi Eesti Meeskoori poolt tervitas Andres Raudsepa suu läbi esimees Urmas Kärner. Baltimore/Washingtoni Segakoori ja Baltimore Laulumeeste tervitused edastas Heikki Paara.
Huvitavaimaks kujunes koosviibimise lõpuosa, mis kandis motosilti „mälestuste radadel koos ühis-meeslauluga“. See kujutas endast rännakut läbi koori kuue aastakümne, giidideks kooriliikmed ja valguspildid, mida projekteeriti lavale üles seatud ekraanile. Jutustuste vahele visati aeg-ajalt näputäis meeslauluvürtsi, milles kohati oli kavalerlikult lubatud ka daamidel osaleda.
Rännak algas koori auliikme ja kauaaegse dirigendi dr Roman Toi tervitusega. Meeskoori loomisest kõneles asutajaliige Enn Kiilaspea. Peale tema on asutajaliikmeid veel järel vaid kaks: ikka veel „rivikoosseisus“ püsiv Arnold Kapp ja hooldekodus viibiv Meinhard Põldma. Esimese koorijuhi August Kiilaspea pojana ulatuvad Ennu mälestused koori loomisest asutamiskoosolekust kaugemale. Meeskoori frakist (ja kui mu mälu ei peta, siis ka Massey Halli kontsertidest) pajatas kunagine följetonist Black Joe koorivanem Indrek Uukkivi suu läbi. Naissektsioonist jutustas Salme Vesi ja Euroopa-reisist a. 1964 Andres Raudsepp. Arnold Kapp meenutas humoorikalt kooriliikmete ettevõtlikkust ning algatusvõimet Manitoba-reisi ja eriti nunnakloostris laulmise puhul. Saaremaa kõlakoda oli eriti sügava elamuse valmistanud maestro Charles Kipperile, osalt ehk ka seepärast, et seda külastades toimetas ta ühtlasi Saaremaale urni oma kadunud isa maise põrmuga. 2004. aasta Reekviemi Läänemerel meenutas esimees Avo Kittask, samal aastal laulmist Sinimägedel seal võidelnud sõjaveteran Mihkel Salusoo ja üheshingamist üldlaulupeol Heikki Paara. Pärast esimees Avo Kittaski lõppsõna lauldi ühiselt Konstantin Türnpu traditsioonilist „Lahkumise laulu“.
Siinkirjutaja poolt Toronto Eesti Meeskoorile meeldetuletuseks ja edaspidise tegevuse tiivustuseks „Ajaratta“ laulmata jäänud värsiread: laul ilole meid kokku tõi ja südamed meil loitma lõi – jää sõbraks laulule!
