Toronto Eesti Meeskoori 60. juubeliaasta kevadkontsert leidis aset pühapäeval, 18. aprillil Toronto Eesti Maja suures saalis. Juhatas ja saatis klaveril Charles Kipper. Solistiks oli flötist Kaili Maimets. Koorisolistidena esinesid Andres Raudsepp ja Avo Kittask.

Kava oli rõhutatult eestilik. Viieteistkümne helitöö hulgas leidus vaid kolm „külalist“: itaallane Verdi, ameeriklane Kern ja tshehh Martinu (solisti esituses). Uudisteoseid samuti kolm: kaks Veljo Tormiselt, üks Riho Maimetsalt (taas solistilt, vist esiettekanne). Kaks laulu koorile pühendatud: üks praeguselt koorijuhilt Charles Kipperilt ja teine endiselt koorijuhilt Roman Toilt.

Kontsert läks rõõmustavalt täissaalile. Vähem rõõmustav oli kontserdi esimese osa laulukvaliteet. Tunda andis häälerühmade ebatasakaal (basside ja baritonide kasuks). Distsipliini üle liialt nuriseda ei saanud, kuigi üksikuid ebatäpsusi esines. Halvem lugu oli intonatsiooni ja helipuhtusega. Tenorid kõlasid rämedalt ja fortissimos mõjus kogu koor rohkem lärmakalt kui jõuliselt. Kaks uudsemat pala Veljo Tormiselt (üks flöödi saatel) olid huvitavad, kuid täielikuks nautimiseks veel liialt „toored“.

Teises osas kõlas koor paremini ja ühtlasemalt. Kontserdi hiilgenumbriks kujunes Jerome Kerni „Ol’ Man River“ Andres Raudsepaga sooloosas. Raudsepp oli hääleliselt suurepärases vormis ja esitas oma soolo meisterlikult. Oli hea, et seda lauldi originaalkeeles, tõlge oleks kindlasti ettekandele kahjuks tulnud. Ainsa puudujäägina võiks mainida, et nii koor kui solist, eriti viimane, kõlasid võimsas fortissimos kuidagi võidukalt, kuna Paul Robesoni originaal oli läbinisti nukra alatooniga. Mississippil laulsid ju mustanahalised orjad.

Hästi esitatud oli ka lõpunumber, milleks oli Roman Toi „Mu laul“ Avo Kittaski soologa. Kahjuks jäi see aga eelnenud „Kikilipsuga“ loodud simmanimeeleolu varju ega suutnud taastada juubeli juurde kuuluvat pidulikkust ja väärikust.

Tõeline rõõm oli kuulata solist Kaili Maimetsa, kes koos oma saatja Charles Kipperiga tõi kontserti mitte ainult vaheldust, vaid ka tugeva annuse ehedat musikaalsust. Eesti hingele nii omase Heino Elleri „Orus“ oli nauditav kõigi meeltega. Oma venna Riho Maimetsa „Memme lugu“ esitades tõi ta helilooja kui endise kooriliikme korraks meeskoori ridadesse tagasi. Bohuslav Martinu neoklassilise sonaadi esimeses osa ilmutasid mõlemad kunstnikud säravat virtuooslikkust ja head koostööd. Tõelised maiuspalad.

Tulid lilled, tulid lisapalad. Üks lillebukett maabus isegi publiku hulka. Tagasihoidlikult viimases reas istus nimelt koori kauaaegne juht ja helilooja Roman Toi.

Märkmed: