Toronto Eesti Meeskooriga advendiaega

Eestlased Kanadas | 07 Dec 2007 | Eerik PurjeEWR

Iga-aastane jõulukontsert on Toronto Eesti Meeskoori üks ilusamaid traditsioone. Igal aastal on mind tabanud sama kogemus: lähen kontserdile, kuid lahkudes tunnen, et olen käinud jõulueelsel jumalateenistusel. Alati on osatud luua soe advendiaegne atmosfäär.

Ka seekordne üritus, mis toimus 1. detsembril Eesti Maja suures saalis, ei olnud meeleolu mõttes mingi erand. Joviaalne Charles Kipper juhatas koori, saatis klaveril või tegi mõlemat korraga, vajadust mööda ka vestles publikuga. Solistideks, kel küllaltki kandev roll, olid rõõmustavalt noored: sopran Liivi Hess ja baritoni sildi all esinev tenor Jüri Kimsto.

Kava esimese osa juhatas sisse koor üldtuntud paladega, peamiselt eesti koorilaulu varamust. Neist jäi meeldivalt kõrva Karindi „Rehepeks“ oma uudsuse ja originaalse rahvalaulu töötlusega. Karindi „Talvine õhtu“ oli üldiselt nauditav, kuid ei suutnud luua vajalikku talikarget meeleolu, ei harmoonias ega intonatsioonis. Kaks Mart Saare laulu, millega tähistati helilooja 100. sünniaastapäeva, osutusid kavas kahjuks nõrgemaiks. „Tipa-tapa hällilaulus“ käis kiik üsna militaristlikus rütmis, tenoritel puudus uinutamiseks vajalik pehmus. Müstiline „Põhjavaim“ ei pääsenud meeskoori seades mõjule. Ei oska arvata, kas pääseks ühegi koori esituses. Tüsedat ja ühtlast meeskooriheli pakkus aga ameerika rahvalaul „Shenandoah“ Bartholomew seades. Bravuurikalt esitati Uferi „Viikingid“, kus koorisolist Andres Raudsepp oma mahlaka bassiga võimutses.

Noored solistid olid targu valinud suhteliselt lihtsakoelised palad, mille kaudu kohe saavutasid hea kontakti publikuga. Liivi Hess esitas paar eesti rahvalaulu seadet, siis laulsid kumbki ühe üldtuntud jõuluviisi. Esimese osa lõpetati Liivi Hessi ja Jüri Kimsto duetiga, milleks oli Sager/Fosteri „The Prayer“. Sellega palaga vallutasid solistid publiku jäägitult. Vaheajale mindi jõuluhellas meeleolus.

Kogu teine osa kandis juba täielikult jõuluilmet. Koor ja solistid esitasid vaheldumisi tuntud ning armsaks saanud jõuluviise. Uudseim ja ühtlasi mõjuvaim nende hulgas oli Raidi „Jõuluöö“ koori esituses. Jõuluatmosfääri süvendamiseks lauldi paar üldtuntud jõululaulu koos publikuga. Kava lõpetati mitme kohaliku eestistatud jõuluviisiga, neist kaks viimast koos solistidega. Toi „Jõululaul“ oli lisapalaks juba „sisse programmitud“ ja ei saadud ka lahkuda „Püha öö“ helideta, millel dirigendi klaverihelid pooleldi improvisatsiooni korras kaasas käisid.

Kui viimane heli oli vaibunud, saabusid lilled. Koorijuhile, solistidele, ei unustatud ka esimeest. Lahkuti kerge kahjutundega, et juba otsas. Ja et publikut nappis. See meeldiv pärastlõuna väärinuks kindlasti suuremat osavõttu.