Dr Endel Aruja mälestuspäev toimus Tartu College’i (T.C.) saalis pühapäeva, 20. aprilli pärastlõunal Tartu Instituudi (TI) ja Bibliograafia Klubi (BK) korraldusel. Kava oli koostanud Aino Müllerbeck, kes ühtlasi tegutses teadustajana.
Avatervituse ütles BK juhataja dr Jüri Daniel, lõppsõna TI arhivaar dr Roland Weiler. Ulatuslikumalt kõneles dr Aruja elutööst ja saavutustest TI juhataja dr Olev Träss ja lahkunu panusest Tartu College’ile T.C. president emeritus Elmar Tampõld. Dr Träss kõneles veel dr Arujast korp! Rotalia liikmena ning Eesti Õppetooli ja Kanada Eesti Ajaloo Komisjoni poolt dr Jüri Kivimäe. Teistest kohalviibijatest mälestasid teda E.E.L.K. Vana-Andrese koguduse esindaja Heikki Paara ning lapsed Epp ja Margus.
Kuidas küll panna lühidalt ja kokkuvõtlikult kirja sellise nimeka teadlase, tubli ja mitmekülgse töömehe ning ennekõike eesti rahva andunud teenri elukäik!? Ei piisaks mitmeköitelisest raamatust. Aukartustäratava eelmaigu andis tütar Epu abiga ülesseatud näitus saali tagaseinas rikkaliku fotomaterjali, dokumentide, raamatute ja muuga. Lubatagu mul piirduda siinkohal vaid mõningate pidepunktidega, kust kindlasti palju olulist välja jääb.
Tehkem vast algust dr Aruja oma sõnadega, nagu ta nad raamatus Bibliograafia Klubi (Tartu Instituut) 20 on kirja pannud: „Ja juhtus see lugu, kui aeg täis sai, siis sündis Peeter Adleri sääduslikul abikaasal Kadril (neiup. Wassar) 5. juulil 1911. a. priske poisslaps, kellele Endel nimeks anti. See juhtus Soontagas, Valgamaal, kus Peeter oli põllu- ja veskirentnik ning perekonnas oli juba kaks venda ja üks õde.“
Seesama priske poisslaps lõpetas 1935. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna, omandas sealsamas pärast mõneaegset sõjaväe juures töötamist 1938. aastal magistrikraadi ja siirdus 1939. aastal stipendiaadina Cambridge’i ülikooli, kus 1943. a. saavutas doktorikraadi füüsikas. Millal ta kosis Saksamaalt „valge luigena“ Inglismaale siirdunud Henny Urbeli, pole siinkirjutajal täpselt teada, kuid 1962. a. Torontosse saabudes oli pere juba täienenud Epu ja Marguse võrra. Töötas Ryersoni Polütehnilises Instituudis õppejõuna kuni „kuldsesse ikka“ jõudmiseni aastal 1976, mis tähendas mitte töökoormuse vähenemist, vaid täielikult eestlusele pühendumist.
Kuulsime veel Endel Arujast kui hundipojast ja skautsalga juhist Tõrvas, Londoni Eesti Maja ühest asutajast, Tartu Ülikooli auliikmest (1990), EKN-i teenetemärgi ja Ontario valitsuse kõrgeima vabatahtliku tunnustuse omanikust. Tartu College’i Arhiivraamatukogu muudeti pärast 25aastast ennastsalgavat tööd temanimeliseks. Kõige tabavamalt iseloomustas teda ehk dr Jüri Kivimäe, lausudes, et tema jaoks on Endel Aruja väliseestluse sümboliks –70 aastat väljaspool kodumaad elanuna pidevalt eestluse teenistuses olles.
Kõige südamlikum ja meeldejäävam oli tütar Epu sõnavõtt, mis elustas Endel Aruja kui inimese ja perekonnaisa. Kuigi tema jutustuse kaudu tulid ilmsiks nii mõnedki olulised seigad, näit. töötamine ülikooli õppejõuna nii Beirutis kui Keenias, vist ka Kairos, jäid need kuidagi kõrvaliseks ja vähemtähtsaks. Kuulajaskonna meeled registreerisid eeskätt tõika, et mees, kes on suutnud oma lapsele pärandada sellised mälestused, on elanud head ja täisväärtuslikku elu.
Ei puudunud ka muusikalised ettekanded ja need polnud mõeldud ainult kava mitmekesistamiseks. Dr Aruja oli tuntud klassikalise muusika austajana. Bariton Avo Kittask esitas Asta Ballstadti klaverisaatel kolm laulu: „Tulease“ – Eduard Tubin, „Suveöö“ – Riho Päts, ja Peebu aaria oooperist „Pühajärv“ – Gustav Ernesaks. Hiljem esitas Asta Ballstadt klaveril Johannes Brahmsi Intermetso, op. 118, nr 2. Mõlemaid kunstnikke tänati lillede ja publiku tugevate ovatsioonidega.
Enne traditsioonilise kohvi ja kringli juurde siirdumist avaldati dr Jüri Danieli ettepanekul tänu Aino Müllerbeckile, kes mitmekesise pärastlõunase programmi koostas ja selle ka sujuvalt läbi viis.
