Esimesel jumalateenistusel Peetri kirikus, samuti teisel Mt. Pleasant'i kalmistu jumalateenistusel teenis pärast peapiiskop Udo Petersoo liturgilist sissejuhatust õp. dr. Andres Taul. Pastor kõneles aja kadumise kiirusest, kui seda tagant jälgime. Hiljem neile päevile vaadates näeme neid juba möödunuina. Kui Jumala määratud maine iga on silmade ees, siis see paneb meid mõtlema eelolevale paratamatusele. Kui mõtleme, et jäävad ütlemata sõnad, mida tahtnuks ütelda, tulebki seepärast kasutada aega. Kalmud näitavad võimalusele, et iga inimese surm viib teda Jumalale lähemale, kui meie maja muldne hoone vananeb ja annab lõpumärke.
Pastor rääkis loo USA presidendist J. Adamsist, kellelt küsiti, kuidas käsi käib? Ta vastas, et käsi käib küll hästi, aga maja, kus elan, vananeb oma alusel. Varsti peab sealt lahkuma. Aga Paulus on öelnud, et meil on hoone, mis on püsiv. Kalmud meie ümber räägivad samal ajal ka seda, et Jeesus on lähedal, kui meie maja hakkab kokku varisema. Praegu on veel päev, aga kristlased ei karda ka ööd.
Mälestuskoraalid suurte puude all kõlasid väga rahustavalt orkestri esituses, mida juhatas V. Gustavson. Pärast esimest ühisjumalateenistust järgnes viimane York kalmistul „N“ osas, mille juhatas sisse õp. dr. Andres Taul ja jutlustas peapiiskop Udo Petersoo, kes sisendas leinajaile lahkunutega siduvaid mõtteid.
Lõpuks pakuti kalmistu poolt kõigile kohvi ja küpsiseid. Kirikulised jäid veel mõneks ajaks omavahel vestlema.