Eesti Kirjandusmuuseumi juures tegutseb muusikateadlastest ja psühholoogidest koosnev uurimisgrupp, mille tegevus ulatub ka Kanadasse. Järgnev kirjutis annab ülevaate meie lõppevast tööaastast, mida võiks kokku võtta sõnaga „väliseesti-aasta“. Aasta esimene pool kulus sellele, et läbi töötada möödunud suvel Tallinnas laulupeol käinud Toronto-eestlastega tehtud pilootuuringu tulemused. Sügisel tegime Stockholmis ja Torontos algust oma põhiuuringuga, mille teemaks on „Muusika ja identiteet“.
Dr. Roman Toi kodu- ja väliseesti muusika ühendaja.
Arhiivifoto
Arhiivifoto
Uurimistöö kaugem siht on esile tuua need valdkonnad, mis aitavad Eestiga seotud inimestel tunda kokkukuuluvust Eestimaa ja teiste eestlastega. Sihtgruppe on kolm: Eestis elavad eestlased, läänepoolne eesti diaporaa ja Eesti venekeelne diasporaa. 1990. aastate lõpul tehtud sotsiaalpsühholoogilistest uuringutest teame, et nende gruppide kokkukuuluvustunne Eestiga põhineb eri alustel: esmatähtsaks peetakse kas päritolu, keelt ja kultuuri või siis hoopis Eestis elamist. Sellist siduvat tunnust, mida kõik grupid võrdselt oluliseks peaksid, esile ei tulnud. Vahepealsetel aastatel on nende gruppide iseloom muutunud: uusi eestlasi on siirdunud elama väljaspoole Eestit ja liikumist on toimunud ka vastupidises suunas ning venekeelse diasporaa integreerimine on hoogu juurde saanud. Selle tõttu võiks uus uurimus anda mõnevõrra teistsuguseid tulemusi. Samuti aitaks kokkukuuluvutunde mehhanisme paremini esile tuua eri valdkondade põhjalikum uurimine. Meie oleme süvendatud vaatluse alla võtnud muusika, mille ühendavat toimet tunnustatakse nii muusikateaduses kui tavaelus – enamik meist on kindlasti kogenud seda ühendavat laulupeotunnet.
Pea poolteist sajandit on juhtpositsioon eesti muusikas olnud laulukooride päralt. Eesti koorikultuur kodumaal ja väljaspool püsis teatud määral lahus 1944. aastast kuni 1990. aastateni. Palju huvitavat materjali selle aja kohta pakub dr. Roman Toi raamat „Kaunimad laulud pühendan Sull’“. See pole lihtsalt mälestusteraamat ühe muusiku elust, vaid osa eesti kultuuriloost, sest tema elu ümber pöörleb ka kogu pagulaseestlaste laiem muusikaelu: kooride ja orkestrite asutamine, eestlaste tuntukslaulmine Kanadas ja uue muusikutepõlvkonna väljakujunemine. Lisaks annavad endast kusagil tagaplaanil märku muusikalise tegevuse poliitilised suunajad Kanadas ja välja joonistuvad eesti kogukonna erimeelsused selles osas, kuidas olla "õige eestlane".
1990. aastatel hakkas eestlaseks olemise sisu muutuma avaramaks, kahe ühiskonna isoleeritus jõudis taandumisjärku. See protsess tuleb hästi nähtavale laulukooride tegevuse kaudu, sest koor on nagu ühiskonna pisike mudel, milles kõik ühiskonnas toimuv kontsentreeritud kujul olemas on. Kui uurime välja, millise arengu see mudel on läbi teinud ja kuidas ta funktsioneerib praegu, muutunud oludes, siis saame ühtlasi palju teada ka eesti ühiskonna kohta laiemas mõttes. Vajadus selle tööga algust teha tõigi siinkirjutaja lõppeva aasta septembris Torontosse. Jõudsin oma lühikese visiidi jooksul vestelda dr. Roman Toi, Asta Ballstadti, Rosemarie Lindau, Reet Lindau-Voksepa, Charles Kipperi ja Andres Raudsepaga, kes kõik on Kanada eesti muusikaelus tuntud tegijad. Pärast esimest jutuajamist dr. Roman Toiga sai selgeks, et viimase 20 aasta kestel toimunud muutuste adekvaatseks tõlgendamiseks tuleb tagasi pöörduda sõjaeelsesse perioodi ja käia uuesti samm-sammult läbi kõik need aastad. On paras hetk see tee ette võtta, sest ajaline distants on juba piisavalt pikk, et suudaksime kõigele objektiivse pilguga vaadata. Paraku on ka viimane hetk seda teha. Ehkki „kuskilt ei paista väliseesti kultuuri paljukardetud hauasammast“, nagu Eesti Elus seoses Estonia Koori juubeliga kirjutab Eerik Purje, lähevad need inimesed, kes teavad rääkida eesti koorimuusika algusaegadest võõrsil, üksteise järel oma teed.
Minu eriline huviobjekt oli Toronto eesti kooride repertuaar 1950. aastate algusest kuni tänaseni. Repertuaar on fikseeritud fakt, mis aitaks meil üsna täpselt rekonstrueerida välis- ja kodueesti kultuuri lahkukasvamise ja taaskohtumise käiku. Mitmest vestlusest koorus välja huvipakkuv asjaolu: näib nii, et Gustav Ernesaksa laulude laulmine on olnud omamoodi indikaator eesti diasporaa poliitilise eliidi hoiakutele. Oli aegu, kus nii „Mu isamaa on minu arm“ (kirjutatud 1944 Moskvas) kui ka „Hakkame, mehed, minema“ (kirjutatud 1933 Valgejõel) olid kontserdikavades võrdselt taunitud. Samal ajal olid Eestis elavate eestlaste silmis Ernesaksa laulud rahvuslikkuse tugisambaks. Pigem on hakatud tema loomingut, poliitilise varjundiga sõnavõtte jms kriitilise pilguga üle vaatama hoopis viimastel aastatel.
Kodu-Eesti poolt nähtuna torkas silma kirikukooride tegevuse tähtsus Toronto muusikaelus. Sellel näib olevat vähemalt kaks põhjust, millest kumbki pole sõjajärgsel ajal kehtinud kodueesti kultuuris. Kirik oli see koht, mille ümber eestlased said koonduda oma kultuurilise tegevuse jätkamiseks. Teiseks võimaldas kirikukoori spetsiifika laulda muusikaliselt nõudlikku repertuaari. Koorijuhtidega vesteldes sai selgeks, et vaimulik muusika aitas kaasa kooride taseme tõusule ja avardas neid võimalusi, mida rahvustundest kantud koorilaulud suutsid pakkuda. Nende laulude roll eestluse alalhoidmisel on ju väljaspool kahtlust, kuid näib, et kordamine aastast aastasse ja kontserdist kontserti kurnas välja nende võime pakkuda kunstielamust.
Aastatega lisandus paguluses kirjutatud laule, enamik neist pole Eestis tuntud. Samuti imbus Kanadasse laule okupatsiooniaegsetelt eesti heliloojatelt. Missugused olid kultuurivahetuse kanalid? Olid need legaalsed (VEKSA) või illegaalsed (toimisid sugulaste kaasabil)? Milliseid Eestis kirjutatud laule torontolased, kes polnud enam lihtsalt eestlased, vaid korraga nii eestlased kui kanadalased, oma repertuaari juurde vajasid? Need ja teised seda laadi küsimused ootavad veel vastuseid, mis on olulised nii meie kultuuriloo kui eestlaste identiteedi kujunemise seisukohalt.