Saarlaste Ühing Torontos (SÜT) eelseisev sügiskokkutulek laupäeval, 17. septembril on üheks toredaks traditsiooniks kujunenud populaarne seltskondlik üritus Torontos, kus ühingu liikmed koos sõpradega — saarlaste ja „muulastega“ — peolauas muljeid vahetavad äsjaste suvereiside ja reisikogemuste üle.
Tänavusel sügiskokkutulekul liitub tavalisele keskustelule veel eeltöö ühingu eelseisva 50. juubeliaastapäeva pidustusteks, mis kulmineeruvad teise traditsioonilise üritusega — küünlapäeva gaala peoga 4. veebruaril 2006.
Lisaks eelpoolmainitule ootab juhatus sügiskokkutuleku osalejatelt panust — nõu ja kaastöö näol — SÜT-i koostamisel oleva 50 tegevusaasta juubelialbumile. Kuid seegi pole veel kõik — SÜT-i juhatus tutvustab sügispeost osavõtjatele ja annab neile edasi Tallinna Saarlaste Ühenduse eestseisuse üleskutse kaastööks nende poolt väljaantava raamatu
„Saarlaste elulood“ IV osale, mis peaks ilmuma 2006. a. esimestel kuudel.
Hiljuti nägi päevavalgust raamatu mahukas III osa, I ja II osa ilmusid vastavalt kevadel 2003 ja 2004. Seni on vaid kaks Toronto saarlast neis väljaannetes oma eluloo kirja lasknud panna — loodame, et seda otsustavad peatselt veel paljud teha!
Seni ilmunud elulugude raamatu igast osast on kokkutulekul välja pandud koopia, mille esimees äsja Saaremaalt naastes kaasa tõi.
Ootame rohkearvulist osavõttu meie sügiskokkutulekust! Lähemat infomatsiooni leiate kuulutuses, mis ilmus Eesti Elu eelmises numbris; sama esineb ka EE-online väljaande ühiskonna tegevuskalendris.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mati Pungas07 Sep 2005 07:10
Ühe poolsaarlase tore suvelõpp mandril - september 2005.
Moto: Tunneta loodust ja tunne iseennast, - siis pole ehk apteeki üldse asja...
Maakodus olles on minu aastatepikkune sagedane külaline - metskitseke. Täna tuli sokuke vaatama, kas ma olen talle nagu alati igal aastal - talveks heinasaadu valmis teinud(!); näkitses veidi heinamaa-ädalat peale vihma ning vilksatas tagasi kaldametsa. Tore on jälle näha seda sõbralikku kaunist vaba metslooma, kes oma armsa oleku ja iluga teeb rõõmu ja annab energiat.
Elan aastaid Tallinn-Nõmmel ja kui ma veebruaris-märtsikuus oma aias ei ole pannud vahtrapuuharude vahele saiatükikesi, siis tuleb oravake okstel hüpeldes minu akna taha ning hakkab käppadega puuoksale koppima ja nakitsema, - et "kus on sõbraabi(?)", sest "...kevad on veel kaugel ja oravapojakesed tahavad toidust; ... juua saab lumest oksal, aga sööki napib linnaoludes...".
Siit ka pärit minu väljend tekstides - "näkitsemised"!
Olen aru saanud lugejate varjatud küsimustest "enda kohta" ning vastan mõne reaga oma päritolust - põlvenemisest: - kes ma olen?
- Tegelikult olen ema poolt pärissaarlane ning pean väga Saaremaast lugu; see on kui tundeseisund(!) ja kes tahab täpsemat selgitust, - küsigu pärissaarlase hr. Robert Kreem`i käest vastust; - kuigi ta elab pikki aastakümneid Kanadas, aga - see tunne ei kao ka võõrsil !
Tundub et ema poolt olen pärinud töökuse, sihikindluse, loodus- lähedase elurõõmu, "saarlase naljasoone" ja optimismi; - minu ema põlvneb Leisi - Päitsemäe metsavahtide - Kull`ide sugupuust.
- Isa on mul Virumaalt; kes sai Tuula kubermangus Bogoroditski Põllumajanduskeskkoolis tsaari-Venemaal väga hea hariduse ning peale vabatahtlikuna Vabadussõjast osavõttu oli Eesti Vabariigilt tasukssaadud maatalus Maidla vallas üks paremaid põllumehi Virumaal. Isalt olen pärinud raamatute suure lugemisehuvi; probleemide mõistmise ja analüüsimise tarkuse (ingl.k. - subtle analysis); ka "festina lente" - elutarkuse; looduse tundmise ja jälgimise oskuse; sportliku elulaadi.
Seega kui vaja - tegutsen kindla tahtega tulemuseni.
Arvan, et kõigile ei pruugi minu tekstid olla täiesti mõistetavad ja seda ma loomulikult ei saagi soovida; aga need taotlevad mõttega lugemist ning vaikusehetke peale loetut...
Mulle meenub alati mu ema ütelus Saksa okupatsiooniajast Eestis 1943. aastal; kui me lapsed - viie vennaga - mängisime koduaias, - ja Saksa Wehrmacht`i ohvitser läks mööda ning sõnas emale: "Oh näe, siin kasvavad sõdurid Saksamaa jaoks!" Minu ema vastus oli kiire: "Nein nicht! Siin sirguvad Eesti ohvitserid...!"
Nii ma ei ole senini seotud ühegi parteiga, sest minu sisetunne ütleb mulle, - et ma ei ole sündinud sõduriks, vaid - ohvitseriks...!
Lugupidamisega ja tervitustega
Mati Pungas, Tallinn
Loe kõiki kommentaare (1)