Kadestamisväärset palka (vt. allpool) saavad töötajad pole rahul ja nõuavad endale muinasjutust tuntud kalamehe naise kombel aina rohkemat. Nad leiavad nimelt, et aastate vältel kasutamata jäänud haiguspäevade raha tuleks nendele pensionile jäädes välja maksta. Selle absurdse idee elluviimine nõuaks linnalt (õigemini meilt, maksumaksjatelt) miljoneid dollareid. Ja me imestame, miks kinnisvara ja muud maksud üha tõusevad …
Kummaline, et ajal, mil lehkavate prügikottide arv Torontos aina kasvab ja linna ebahügieeniline olukord põhjustab juba probleeme, suunas linnapea David Miller oma vihanooled torontolaste, mitte aga ametiühingute ja streikijate pihta. Kopsakate rahatrahvide ähvardusel on meil rangelt keelatud oma prügi poetada selleks mitte-ettenähtud kohtadesse. Aga kas pole imelik, et linnal jätkub praeguses raskes majandusolukorras raha inspektorite palkamiseks, kes hakkavad detektiivide kombel sorima valesse kohta jäetud prügikottides, püüdes sealt leida viiteid-vihjeid „patustanute“ kohta (nimi, aadress jne.). Aga streikijad on ju nutikad, nende piketid takistavad ka lubatud kohtades prügi mahapanekut. Bermondsey Transfer Station’i juures seisvad ametiühinguliikmed lubasid teisipäeval iga 15 minuti järel ainult ühel inimesel oma kandamitega siseneda. Prügikotte tuli neil käe otsas tassida, sest autoga ei lubatud sisse sõita. Miks linnapea sellist ebaseaduslikku võimutsemist ei märka? Mõistvast ja leebest käitumisest hoolimata nimetasid streikijad Millerit argpüksiks, kui ta püüdis teisipäeval lasteaia lastele võimaldada piketivaba sissepääsu oma valdustesse – City Hall’i.
Ametiühingud on oma streigi muidugi suurepäraselt ajastanud. Otsekui tellitult jõudis pärale esimene kuumalaine; on ka alanud turismihooaeg ning kooliaasta lõppedes lootsid vanemad oma lapsed saata laagritesse – aga võta näpust! Laagrid ja ujumisbasseinid on kinni. Üliõpilased, kes olid sinna juba suveks tööle palgatud, jäid pika ninaga. Kuumalaine teeb oma ebameeldivat tööd meie prügi juures, ning milline turist tahaks tulla haisvasse ja kasimata, kuid taevakõrguste hindadega Torontosse?!
Mida arvavad aga „pantvangidest“ torontolased ise? Toronto Star’i tellitud Angus Reidi küsitlusuuringust selgub, et 76% meist on streigi vastu; 81% leiab, et provints peaks seadusandlikus korras streigi kohe lõpetama; 53% süüdistab streigis ametiühinguid ja 21% linnavalitsust. Aga mis seal salata, on ka otseselt „piraatide“ kaitsele asunuid. Üks neist näib olevat ajakirjanik Joe Fiorito, kes 24. juuni Toronto Star’is kutsub linnakodanikke asja rahulikult võtma ja meeles pidama, et streikijad on samasugused inimesed nagu meiegi. „Ehkki streik on brutaalne vahend, on ta samas alati viimane vahend,“ kirjutab Fiorito.
Võib-olla on tal õigus, aga ometi ei lähe ülejäänud torontolased linnatänavatele oma õigusi nõudma ja kaaskodanikke kiusama; isegi mitte need, kes on kaotanud töö või kelle palka märgatavalt kärbitud. Keegi ei tea, kui kaua streik kestab, sest pooled polnud läbirääkimiste laua taga kolmapäevase seisuga teineteisele veel põrmugi lähemale nihkunud.
Lõpuks olgu veel lisatud mõnede streikijate tunnitasud, millised avaldas 22. juuni ajaleht Toronto Sun:
• hoone inspektor – $40.50
• terviseinspektor – $34.47
• van. tuletõrje inspektor – $34.47
• seksuaalse tervise telefoniline nõustaja – $30.98
• prügikorjaja – $25.11.
Mõtlemapanevad arvud. Kas terviseinspektor oma 34.47-dollarilise tunnitasuga ei peaks mitte hea seisma linna hügieeni ja sanitaarse olukorra pärast? Ja miks streigib seksuaalse tervise küsimusi telefonitsi nõustav töötaja, kes teenib tunnis $30.98 – rohkem kui mõni inimene päevas?
Seda kõike tuleks ilmselt küsida David Millerilt, kui tema tagasivalimine jälle päevakorda tuleb. Kelle huvisid ta kaitseb – kas oma valijate või ametiühingute omi?