1. detsembril 1924 aastal toimus sündmus, mis raputas Eestit. Täna 95 aastat tagasi üritasid kommunistid Nõukogude Liidu toel korraldada riigipööret Eestis. See sündmus on andnud alust paljudest spekulatsioonideks. Väidetavalt teadsid Kaitsepolitsei allikad juba ligi aasta varem kommunistide plaanist ja neil oli allikaid isegi riigipöördekatse eelõhtul Tallinna Kalamaja taga toimunud koosolekul. Võib-olla oli põhjus selles, et kuna 1924. aastal oli toimunud suuremad arreteerimised kommunistide seas, arvati et neil ei ole enam suuremat kandepinda Eesti elanike hulgas. See oletus oli pigem õige, kuna mässajatest võitlejate arvuks hinnatakse täna umbes 200 inimest. Selle numbri sisse tuleb arvestada ka Venemaalt saabunud diversandid. Ometi ei olnud Eesti riik äkilisteks sündmusteks lõpuni valmis. 1 detsembri öösel sai Tallinnas mässajate käe läbi surma 21 inimest ning haavata veel 25 eraisikut ja 16 sõjaväelast.
Mitmete episoodide seas muutus aga märgiliseks võitlus riigiasutuste eest. Kui näiteks tolleaegset sõjaministeeriumi ei suudetutki vallutada, siis Toompeal tungiti riigivanem Friedrich Akeli majja, nii et tolleaegne Eesti riigipea pääses napilt põgenema tagaukse kaudu. Niisamuti ei olnud korralikku kaitset sel hetkel ka Toompea lossil.
Selle öö tulemusena nähti Kaitseliidul jälle suuremat rolli. Vahepeal oli tekkinud juba arusaamine, et pärast Vabadussõja lõppu ei ole kaitsevalmis rahval enam suuremat tähendust. Eraldi väärib märkimist, et kohe putšile järgnevatel päevadel moodustasid eesti riigiametnikud eraldi Kaitseliidu Toompea malevkonna, nii et juba 4. detsembri öösel läks esimene 7 liikmeline vahtkond Toompea lossi valvama. Esimeseks malevkonna pealikuks sai erukapten Otto Tief, kellest septembris 1944. aastal, pärast saksa vägede lahkumist ja enne Nõukogude vägede kontrolli kehtestamist, sai lühikeseks ajaks Eesti peaminister.
Tänane Toompea malevkond kannab mineviku märke ja samas on ta ka palju muutunud. Ühest küljest astus iseseisvuse taastamise järel malevkonda palju prominente ja riigikogulasi. Ilmselt ei ole üheski teises kaitseliidu malevkonnas võrdsel hulgal kõrgemaid ohvitsere, mis mingil hetkel tekitas ühiskonnas ka iroonilise suhtumise Toompeasse, kui „parketiohvitseride malevkonda“. Ometi näitas Toompea malevkond oma sisu 2007. aastal, kui alllinnas toimus „Pronksiöö sündmused“, aga samal ajal kogunesid Toompea kaitseliitlased Riigikogu hoonet kaitsma. Õhus liikusid mitmed stsenaariumid, kuidas Pronkssõduri poliitiline meeleavaldus võib eskaleeruda vägivaldseks kriisiks. Kuna Eestit tabas samal ajal Venemaalt juhitud küberrünnak ning Venemaa meedias ja sotsiaalmeedias sisuliselt õhutati vägivalda, siis oli kõik võimalik. Mitu ööpäeva järjest peeti pidevat Toompea lossis valvet ja mängiti läbi ka kaitseoperatsioonide erinevaid stsenaariume. Ühel hetkel jõuti koguni niikaugele, et Toompea lossiesine väljak tõkestati okastraadiga, mis päev hiljem siiski maha võeti.
Rünnakut ei tulnud, kuid Toompea kaitsetahet demonstreeriti väga selgelt. Ajaliselt tulid järgemööda Vene-Gruusia sõda 2008, Vene-Ukraina sõda, mis algas 2014 ja kestab praeguseni. See kõik sisendas, et kaitseliitlased, kui Eesti esimesed ja viimased kaitsjad on endiselt vajalikud.
Tänases Toompea malevkonnas on 550 liiget, kelle seas on ka 70 toetajaliiget. Me oleme jõudnud sellisesse vanusesse, kus ligi 30% meie liikmetest on täna seeniorid, kes ise enam püssiga võitlema ei lähe, kuid kes ise on valmis endiselt panustama. Meie seas on politseinikke, „KAPO“-kaid, ja professionaalseid kaitseväelasi, kellel on kriiside puhkedes omad konkreetsed ülesanded. Aga lisaks on Toompeal ka üks jalaväekompanii ja mõned muud üksused, mis on kriiside puhkedes valmis andma oma panuse justnimelt Kaitseliidu ridades.
Kaitseliidu tugevus seisneb elanikkonna toetuses. Ja seda kõige otsesemas mõttes. On tõsi, et Kaitseliit saab oma relvastuse ja käsud Kaitseväelt, kuid reaalselt ei jagu Kaitseliidule alati kõige uuemat varustust. Seepärast ei ole haruldane, et kaitseliitlased ostavad ise endale varustust. Sel aastal toimus meil õppus HUNT 2019, kus Toompea kaitseliitlased mängisid NATO prantsuse võõrleegioni üksuste vastu. Prantslaste poolel olid tankid ja soomusmasinad, eestlaste poolel oma maastiku tundmine ja julgus kasutada mittekonventsionaalseid võtteid. Ühelt poolt vaadates me võisime tulemusega rahul olla. Tänased Toompea kaitseliitlased ei ole enam parketiohvitserid, vaid on ka konventsionaalsele vastasele tõsiseks nuhtluseks. Samas osutas ka see õppus, et moodsa sõjapidamise jaoks on meie varustuses puudusi.
Just seepärast oli väga suur rõõm, et Torontos tekkis meie liikmete Ülo Isbergi ja Toomas Eichenbaumi juhtimisel „Toompea Malevkonna Abistamisefond“, mille eesmärgiks on teha korjandusi meie varustuse parandamiseks. Me ei räägi sel puhul tapvatest relvadest, vaid esimese hooga näiteks öövaatlusseadmetest ja muust tehnikast, mis parandab ülevaadet lahinguväljast. Olles väikese rahva esindajad on meie edu pandiks ainult targalt sõdimine – näha kaugelt, võtta otsuseid vastu kiirelt, täita ülesanne ja ellu jääda.
Oma 95. aastapäeva lävel näeb Kaitseliidu Toompea malevkond, et meil on nüüd toetajaid mõlemal pool ookeani. Arusaadavalt lisab see usku, et me kõik ajame õiget asja – et Eesti Vabariik kestaks.
Toompea Malevkond on väga tänulik abi eest meie fondi. Igaüks võib annetada ja ka väike annetus loeb palju. Toompea Malevkonna Abistamisfond - Estonian (Toronto) Credit Union Ltd, Account No.148010214.
https://www.toompeamalevkond.e...
kapten Ilmar Raag
