President Lennart Meri külastasid tema kodus Viimsis 2002.a. augustis EKNi tollane esimees, praegune Eesti aupeakonsul Laas Leivat ja Mikk Mikiver, kaamera taga oli Vaado Sarapuu, kes meeste mõtted ning vestlused filmilindile jäädvustas. Sarapuu lõikas haruldaste kaadrite vahele esto2000 sündmusi, nende hulgas Meri Rahvuskongressile peetud kõnest valitud lõike. Teatavasti oli see esinemine esimest korda pärast Eesti okupatsiooni, kus Eesti riigipea kõnetas meie välisvõitlejate organisatsioone. Ajaloolises kõnes rõhutas president Meri, et kahel teel jõuti ühisele eesmärgile — Eesti vabaduse taastamiseni. Kõnes tõi Meri esile Gorbatshovi moderniseerimiseajastu ohtu Balti riikide iseseisvuse taastamise eesmärgile. Kui paljud läänes olid nõus Gorbatshovi muutustega kaasa minema, siis Sumner Wellesi poolt sõnastatud mittetunnustuspoliitika mõju ning Välis-Eesti keskorganisatsioonide dekaadide pikkune järjekindel töö aitas tagada ohtlikul perioodil Baltikumile vabaduse. Meri rõhutas Rahvuskongressil, et topeltkodakondsusega kaasnevad kahekordsed kohustused: vabale Eestile, vabale Kanadale. Julgeolek on jagamatu, lausus president, kallis kaup, mida ei ole kunagi üleliia. Eesti julgeolek on seotud Euroopa omaga, Euroopa julgeolek kogu vaba maailma julgeolekuga.
Esto2000lt sõitis president Meri Calgary kaudu Vancouverisse, kus talle kingiti kohalike noorte eestlaste poolt kaseistik. Nii nagu väliseestlased peavad kalliks kodumaa kaski neid imetledes, siis Meri oli vaimustatud Kanada kaskede valgest koorest, sihvakusest ning sirgusest, mida ta nägi kaljumägesid ületades rongiaknast. Viimsi neemele istutatud kask on tänaseks mitmemeetrine, tuletades presidendile ja ta abikaasa Helle Merile meelde Kanada rolli välisvõitluses.
Kodused kaadrid keskenduvad Lennart Meri mõtisklustele kodu kohta. Alates Pariisist, siis Nõmmel, Kaare tänaval elades, kui vene kolonnid Vabaduse puiesteed pidi 1941. aastal sisse marssisid, siis asumisele saadetud kodule. Seda kõike moodsa Viimsi kodu kaunis aias, tuletab Meri meelde kodu moraalseid reegleid, ka selle poliitikat. Venemaa oli ja on hästi teadlik kodu mõjust, aastasadu on suurriik rajanud oma võimu sellele, et lükkas inimesi meeletute vahemaade taha — Uraalidesse, Siberisse, mujale. Kodu versus kodumaa mõistet pole lihtne lahti mõtestada, kodumaal reisides suudame kodumaad väikeste tunnetuste kaudu kaasas kanda, võõrsil pole see enam nii lihtne. Kui vanemad inimesed kannavad juba asukohamaa ajalugu ning sündmusi paralleelselt lapsepõlvekodumaaga kaasas, siis meie neljandal põlvkonnal seda tunnetust ei ole. Et seda seemet põue istutada, soovitab Lennart Meri, et suvistel kuudel kasutaksid võõrsil sündinud eestlased, kes tunnevad seletamatut seost kodumaaga, võimalust Eestit külastada, maakeelses miljöös aega veeta, et ka nendel oleks kohake oma teokarbis, mida nad koduna kaasas kannavad, kus ruumi Eestile.
Viimsil ülesvõetud kaadrid on kodused ja sõbralikud, president Meri suvine ja mitteformaalne rõivastus lubab poliitikule, kirjanikule ja riigimehele läheneda omaselt. Kuigi Leivat ja Mikiver esitavad vahetevahel mõtisklustele sekka tähelepanekuid ja küsimusi, on pearõhk presidendil kui eestlasel, inimesel, kes esineb vabalt, mitte diplomaatiliselt vajaliku korrektsuse ning distantsiga. On ta ju ometi "Meie Lennart".