Pühapäeval, 21. novembril tähistas Toronto eestlaskond Eesti Vabadussõja alguse 92. aastapäeva piduliku koosviibimisega Eesti Maja suures saalis. Korraldajaks oli Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kanadas, aupatroonideks EV aupeakonsul Laas Leivat ja EKNi esimees Avo Kittask, sponsoriks Eesti Sihtkapital Kanadas. Teadustajana tegutses ksv Endel Lindaja.
Kava algas piduliku avamarsiga Charles Kipperilt klaveril. Seejärel tõusis avasõnaks kõnepulti Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kanadas esimees kol-ltn Ülo Tamre.
Kõneleja mainis, et Eesti Vabadussõja alguse kõrval tähistame ka 1. detsembri 1924. a. punaste mässukatse mahasurumist ja teist Eesti Vabadussõda, mida algasid eesti mehed 1941. aastal, alul metsavendadena, hiljem koos Saksa sõjaväega. Ta esitas lühikokkuvõtte Eesti peaminister Jüri Uluotsa üleskutsest 1944. a. välja kuulutatud üldmobilisatsiooni puhul ja kutsus kõiki eestlasi koonduma sini-must-valge lipu alla hoidma Vabadussõja vaimu, jäädes truuks oma isade maale.
Langenute mälestamise tseremoonia viis läbi haarava sõnavõtu ja palvega õpetaja Kalle Kadakas. Palve kulmineerus mälestuslauluga „Laul langenud kangelastele“ (J. Aavik), mille esitas bariton Avo Kittask Charles Kipperi klaverisaatel.
Tervituseks võtsid sõna EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat ja EKNi esimees Avo Kittask.
Bariton Avo Kittask esitas Charles Kipperi klaverisaatel kolm laulu: „Muremaa“ - R. Päts, „Tulease“ – E. Tubin ja „Sügislinnule“ – T. Vettik.
Aktusekõnelejaks oli õpetaja Kalle Kadakas, kes tutvustas ennast kui kolmandasse põlvkonda kuuluvat pärast Vabadussõda. Sellest sõjast kuulis ta vaid vanaema jutustuste läbi, kuid just need jutud ei lasknud temast kasvada
homo soveticust, vaid viisid küpse inimese eestluse juurde. Neist juttudest võrsus arusaam, et ülekohtule ja valele tuleb vastu astuda. Koos vanaemaga vaadati pilte Vabadussõja ajaloo vihikuist ja kuuldi lugu, kuidas lambanahkne vest Rakvere all lahingus vanaonu Jaakobi elu päästis.
Tänapäeval on saanud käibefraasiks, et haritud inimese tunnuseks selles muutuvas maailmas olevat muutustega kohanemise oskus. Kuid me ei tohiks loobuda igatsemast ja unistamast püsiva ja muutumatu järele. Püüdkem jätkuvalt alal hoida enestes seda eesti meelt, mis oli olemas neis meestes ja naistes, kes 92 aastat tagasi astusid kurjuse vastu. Ja me teame ju, et vaid elu põhiväärtusi hoides saab hoitud riik ja see maailm.
Järgnes deklamatsioon ksv John Reinojalt, kes esitas põimiku Henrik Visnapuu isamaalise sisuga luulest. Seejärel pakuti midagi silmale. Kalev Estienne võimlemisrühmast esines neli soolovõimlejat, keda juhendas Evelyn Koop. Maailmaklassi kuuluvad iluvõimlejad võeti vastu tugevate ovatsioonidega.
Bariton Avo Kittask koos saatja Charles Kipperiga esitasid veel kaks laulu: Valentini palve ooperist „Faust“ – C. Gounod ja „Kui tume veel kauaks“ – L. Virkhaus.
Major Ülo Isberg oma lõppsõnas avaldas tänu esinejaile, korraldajaile, sponsorile kui ka publikule, mida iga edenenud aastaga kipub paratamatult jääma aina vähemaks.
Ametlik osa lõppes Eesti Vabariigi hümni laulmisega. Pärast lühikest vaheaega koguneti taas saali, et pärast õpetaja Kadaka söögipalvet külastada rikkalikku külmlauda, mis valmis pandud Eesti Maja kohviku personali poolt. Õhtueine ja hubase keskusteluga jätkus koosviibimine varaste õhtutundideni.
