Tartu Ülikooli 89. aastapäeva aktuse korraldajaks oli Tartu Instituut ja mainitud üritus leidis aset Tartu College’i saalis 2. detsembri õhtul.
Prof Jüri Daniel (korp! Vironia) oma avasõnas tähendas, et kuigi Tartu Ülikool saab 24 aasta pärast 400aastaseks, on ta ainult 37 aastat tegutsenud meie vabariigi valitsuse ajal.Vaatamata sellele, et TÜ on läbi aastasadade olnud suuremalt osalt võõrkeelne ja võõra võimu all, said ka siis paljud eesti noored koolitamist selle programmides. Tänasest aktusest osa võtjate hulgas on mitmeid, kellele TÜ on Alma Materiks. Meie hulgas on palju TÜ üliõpilasi, vilistlasi, audoktoreid ja auliikmeid.
EV teisel iseseisvusperioodil on meie ühiskonnas tunnustatud TÜ auliikmeteks järgnevad isikud: Endel Aruja (1990), Hilja Aun (1990), Maret Aun (1990), Voldemar Jaanberg (2008), Toivo Miljan (1998), Laine Silvere-Pant (1995), Elmar Tampõld (2004) ja Valter Väärsi (1990).
Prof Daniel tutvustas ka põhjalikult aktusekõnelejat, kelleks oli Toronto Ülikooli ajalooprofessor ja Elmar Tampõllu nimelise Eesti Õppetooli juhataja dr Jüri Kivimäe. Kõne teemaks oli „Eesti ülikooli tegemine Tartus 1918 – 1919“. Enne dr Kivimäe kõnepulti asumist lauldi ühiselt „Gaudeamus igitur“.
Kõneleja sõnutsi seisame EV Tartu Ülikooli 89. aastapäevaga suure juubeli eelõhtus. Ka praegu käivad suured vaidlused ja arutelud Tartu ja Tallinna Ülikooli oleviku ja lähituleviku ümber. Ka pärast üheksat aastakümmet arutatakse ikka ja jälle, milline peab Eesti ülikool olema ja millises suunas tuleks seda reformida.
Ülikool põhineb rahvusülestel põhimõtetel, teadus on oma olemuselt internatsionaalne. Akadeemilise kultuuri elushoidvaim jõud on teaduslik uudishimu. Tartu Ülikool on vaatamata muutuvatele riigikordadele, sõdadele ja rasketele aegadele püsima jäänud.
1914. aastal töötas Venemaa ja välismaa ülikoolides 14 eesti professorit, lisaks neile arvukalt lektoreid, dotsente, adjunktprofessoreid. Paljud eesti soost haritlased töötasid välismaal. Noorsoo hulgas oli levinud meeleolu, et tõelist haridust on võimalik saada vaid välismaistes ülikoolides.
I maailmasõja puhkedes algas Tartu Ülikooli varade evakueerimine Vene sisemaale, millele ülikooli personal suutis mõningal määral vastu töötada. Pilti muutis Vene 1917. a. revolutsioon, mille tagajärjel saavutati Eesti ala autonoomia. Hakati rääkima Eesti rahvuslikust ülikoolist, millise mõtte esimesena välja ütles prof Gustav Suits. Konkreetsete tegevuskavadeni ei jõutud aga isegi pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist, sest kohe järgnes Saksa okupatsioon, mille käigus üritati ülikooli saksastada. 1918. aasta juulis ja augustis lahkus Tartust kaks raudtee-esheloni ülikooli õppejõudude, üliõpilaste ja varadega Voronezhi, ülikooli uude asukohta. Sakslased hakkasid rajama Tartusse oma Landesuniversität’i. Neil õnnestus Tartusse kutsuda kõrgetasemeline professorkond, kuid kõigele tõmbas kriipsu peale keisririigi kokkuvarisemine ja I maailmasõja lõpp. 1. detsembril andsid Saksa võimud Tartu ülikooli üle Eesti Ajutise Valitsuse haridusministrile Peeter Põllule.
Juba sama aasta juulis asutati Oskar Kallase ja cand Villem Ernitsa juhtimisel Eesti Akadeemiline Ühing, et eesti teadust ja teaduslikke püüdeid edendada. Toimusid pikad arutelud uue avatava ülikooli asjaajamis- ja õppimiskeele üle. Pidi ülikool olema eesti-, saksa- või segakeelne?
Korraldustööde esimene järk ei saanud kesta kolme nädalatki, kui algas Eesti Vabadussõda. Tartus algas Eesti Töörahva Kommuuna ajajärk. Ülikooli ülevõtmiskomisjoni töö sai jätkuda alles paar kuud hiljem, kui enamlased oldi Tartust välja tõrjutud.
Komisjon pidas endastmõistetavaks, et ülikool peab kujunema eesti rahvuslikuks asutuseks nii õppekeele kui õppejõudude poolest. Õppejõudude osas tuli siiski teha järeleandmisi ja neid juurde värvata välismaalt, silmas pidades esmajoones Saksamaad, Venemaad ja Soomet. Kohalikele baltisaksa õpetlastele seati nõudeks olla Eesti Vabariigi suhtes heasoovlikud või küllalt erapooletud.
Eesti oma ülikool sai teoks äärmiselt pingelise töö tulemusena. Pidulik avamine toimus 1. detsembril 1919 – päeval, mil oli sümboolne tähendus. Täpselt aasta varem olid eestlased ülikooli üle võtnud sakslastelt. Ülikooli tollane majandusjuht Karl Laagus kirjutas 1932. aastal, et riiki tuleb teha vaimustusega. On vaid olemas vaimustus ja töö, töö ja vaimustus. Neid kahte elementi peab ülikool arendama. Nendes sõnades peituvad sügavad tõed, mis pole ka täna oma ehedust kaotanud.
Muusikalise vahepala pakkusid noored viiuldajad Helena ja Markus Stahl, esitades Mozarti, Händeli ja Bachi helindeid. Ettekanded võeti vastu sooja poolehoiuga.
Lõppsõna ütles prof Olev Träss (korp! Fraternitas Liviensis), kes oli just saabunud külaskäigult Eestist, kus olid toimunud samalaadsed pidustused. Tartus avati sel puhul omaaegse haridusministri ja ülikooli õppejõu Peeter Põllu monument. 7. novembril peeti Tartu Ülikooli aulas ülikoolide arengukonverents, kus muuhulgas oli tulipunktis küsimus, kuidas leida meie haritlaskonnale Eestis tasuvat tööd. Taasiseseisvunud Eestist on lahkunud läände umbes 40.000 eestlast, nende hulgas palju haritlasi, keda kodumaa hädasti vajab. Rõõmustava sõnumina teatas kõneleja, et järgmise aastapäeva aktusekõnelejaks Torontos on oodata TÜ rektorit Alar Karist, kes on andnud selleks vastava lubaduse.
Aktus lõpetati Eesti Vabariigi hümniga.
Torontos tähistati Tartu Ülikooli 89. aastapäeva
Eestlased Kanadas | 12 Dec 2008 | Eerik PurjeEesti Elu
Eestlased Kanadas
TRENDING
