Satiiris „Linnud“ piitsutab Aristophanes teatavasti Ateena pahesid õhku loodud utoopilise riigiga, mida kutsutakse Pilvkägulaks. „Atentaadis“, kus esineb piisavalt linde ning tuleb paaril korral juttu isegi lindude keelest, loob autor taasiseseisvunud Eesti „väikese ja vaese, kuid puhta“ ning nähtava mikromaailma kõrvale nähtamatu kahesaja numbritoaga uhke kõrtsi nimega „Luik“. Seda basseini ja striptiisiga trahter-kasiinot külastavad uusrikkad, „sihukesed magusalt lõhnavad härrasmehed, kelle kõrval istub lühikeses kleidis olevus, kes on hästi ilus ega lausu iialgi ühtegi sõna“. Niisugust võlts-utoopilist „ei-kuskilat“ võime Aristophanese eeskujul nimetada siin Kõrtsluigelaks. Sinna kipuvad ka vaesemad tegelased ning samuti vandeseltslased, kes üritavad tappa korrumpeerunud ning demokraatiat ohustavat Caesarit.
Ent vandenõu nurjub. Et lõpetada näidend mitte niutsatuse, vaid pauguga ning sealjuures rakendada klassikalist pööret sündmustiku käigus (Aristotelese „peripeetia“), mõrvatakse Caesari asemel hoopis noor idealistlik vandeseltslane Jan, keda võib Brutuseks kutsuda ja kellest on tegevuse jooksul saanud tüki esimene armastaja. Selle puändiga mängib Kivirähk välja oma leivanumbri ning toob (juba aegsasti) lavale eesti mütoloogia kõikjase ning värvikaima kuju – Vanapagana. „Atentaadi“ Vanajumal elab kuu peal, kus ta karjatab lambaid, aga tal on püss. Kurat seevastu osutub igati muhedaks meheks, kes toob tapetud peigmehe näidendi lõpul elusalt (küll „ainult öösiti“, aga see-eest „igaveseks“) pruudi voodisse. Vanakreeka teatris sai selliste imetegudega hakkama mõni lavale lennutet jumalus. Kivirähki näidendis korraldab kõike eestipärane diabolus ex machina.
Selmet noodipultide taga pukkidel istudes teksti esitada, nagu seda tihtipeale lugemisteatris tehakse, lõi lavastaja Aarne Vahtra Tartu College’i saalis vastava mööbli ning hädavajalike rekvisiitidega põrandast kõrgema mängupinna (Maimu Mölderi ja Tiia Remmelkoori kujundus), kus liikus üheteistliikmeline tegelaskond. Näidendi esitamist raamisid kahe lõõtspilli saatel esitet üldtuntud eesti laulud, mis omakorda resoneerisid tükis leiduva nelja, Kivirähki sõnadega laulutekstiga. Viisid viimaseile oli loonud Andres Tamm.
Esinejaist paistsid loomutruu miimika poolest silma Laas Leivat koduse kõrtsmikuna, Eda Oja tema sädeleva naisena, Ellen Valter nende sarmika tütrena ning eelkõige Eerik Purje läbinisti naljaka Harald Lusikana, eriti kui ta Janiga (Veikko Kalep) tantsima kippus. Kuradi osas lõi väikest kasvu vanahärra Kaljo Anja visuaalselt sobiva Sarviku kuju. Kahjuks komistas ta tihti tekstiga. Lavastaja laiendas veel tabavalt (peale lõõtsmoonikute mängu toomise) härra Anja tegevust Jani tapmise stseenis, viies ta hetkeks surnuga kontakti, nagu oleks Kurat tõepoolest varastanud kadunukese hinge.
Ülejäänud ansambel, asjaarmastajad kõik selle sõna parimas mõistes (Robert Hiis, Killi Mirka, Madis Org, Mart Pikkov, Maaja Uukkivi), näitles vapralt. Kui olekski neile midagi ette heita, mis antud olukorras ei vaja pikemat loetelu, siis tuleks vaid mainida kohati ebaselget diktsiooni ning – üllatavalt paljudel, isegi vanematel osatäitjatel – ebapuhast „õ“ tähe hääldamist.
Vaatamata amatöörteatri puudujääkidele kujunes torontolaste „Atentaat“ meeldivaks üllatuseks Välis-Eesti lavakultuurilisel ahermaal.