Töötas 2008-2010 Moskvas, MRÜs filoloogiateaduskonnas soome-ugri kateedris eesti keele lektorina ja ülikoolide vahelise koostöö edendajana.
Esimene episood:
Ja olengi Moskvas. Kui oma kallist salong-vagunist, mis koosnes nõukaaegsete neljakohaliste kupeede asemel kahekohalistest soputatud patjade ja kergete tekkidega varustatud kupeedest ning eesti keelt B2 tasemel valdavatest üliviisakatest vagunisaatjatest (ehkki rongi virtuaalne tutvustus lubas sametdiivanit ja tammepuust lauda kupeede vahele paigutatud puhkenurgas) välja astusin, kallas vihma kui oavarrest. Need olid Moskva õnnepisarad, millega linn oma kauaoodatud külalise üle valas. Mina olin tänulik ja õnnelik oma päralejõudmise üle ja rind paisus suurt missiooni kandes nõnda, et vaevu ülikooli filoloogiateaduskonna õppekorpuse auditooriumisse ära mahtusin, sest selle keskmiseks suuruseks on 5 sammu sissepoole ja 3 sammu väljapoole. Otsisin kontakti arvuti tarvis, kuid seinas haigutas vaid õõnsus, millest ripnesid äranäritud juhtmed. Pruuni värvi tahvlisse oli kriit ammugi augud uuristanud ja sissetallatud rada põrandalaudadel meenutas sajanditagust ajalugu. Ah et siin ma siis tööle hakkangi! See maailm ja inimese arenguvõimalused karjuvad tehnika viimase sõna järele. Meil on see olemas. Seda kõike peab nägema, et mõista ja osata hinnata meile loodud hüvesid. Ometigi olen eriliselt põnevil, sest Tartu Ülikool on Moskvas kõva sõna ja seda tuleb veelgi kõvemaks ja kuuldavamaks muuta. Issand, kui vaid suudaks!
12.sept. 2008
Teine episood:
Kui ma 15. septembril ülikooli väga imposantse peahoone valve kontrollpunkti sisenesin, lösutas seal kitsukese laua peal 150 kilone nooremapoolne postimiilits, puupaku jämedused kintsud harali ja vormimüts kuklas, ükskõikne pilk sisenejate propuskile suunatud. Valvsaks muutus ta aga siis, kui minusugune ilma propuskita proua peahoonesse sisenemiseks luba küsis. Mitte et ta oleks end laualt püsti ajanud, vaid liikumatult edasi lösutades mõõtis kullipilgul mind ja mu sätendavaid pärlsaapaid ning küsis: vam tševo? Mina: v inostrannöi odtel. Tema: otkuda? Mina: iz Estonii. Tema: tam spokoino? Mina: spokoino. Tema: nu, estonotška, smotrite!. Idite. Ja seejärel vallandus soovimatu sibulahaisune röhatis, mis tahtis hinge matta. Jumal, milline kombetus! Rahu säilitades, suundusin peahoonesse. Fuajee neelas iga siseneja nagu kärbse, nõnda mõõtmatu oli avarus siseneja pea kohal ja ümber. Hetkeks kaotasin taju. Hajali mõtteis suutsin üles leida lifti. Sõitsin üheksandale korrusele. Nüüd sattusin sõna otseses mõttes punasele vaibale. Tundsin aupaklikkust ja erilist fluidumit, kuni selle üsast ilmus päikeseliselt sillerdava kuldhambaga grusiin, nimetas end laua korrapidajaks (lauda nägin alles lahkudes) ja suunas mind otsejoones vajalikku osakonda. Seal askeldasid kaunid ja hoolitsetud ametnikest naisterahvad. Jäin mulle näidatud ukse taha istuma. Poole tunni möödudes paotati uks ja suunati mind järgmise ukse taha. Umbes tunni aja pärast tundis juhuslikult mööduv ametnik minu vastu huvi, öeldes, et tuleb minna hoopis kolmanda ukse taha. See oli sootuks suletud, ehkki vastuvõtuaeg uksel viitas tööajale. Ootasin veel tunnikese, kuni saabus ei tea kust noorem naine ja palus mul siseneda. Võttis mind viisakalt vastu, tegi passist koopia, poetas mulle kviitungi 400 rublale ja palus 27. okt. tulla viisat pikendama. Oligi kõik, 3 minutit toimetamist oli minu päeva ametlik sisu. Kui lahkuma hakkasin, ilmus äkki mu kõrvale toosama kuldse esihambaga grusiin, kes saanud teada, et olen Eestist, kukkus mulle pajatama oma lugu aegadest, mil oli teeninud Tallinnas. Ühtki nime, kellest mulle rääkida tahtis, meenutada ei suutnud. Seejärel pani oma karvase käe minu õlale ja lausus: ah, kak ja Estoniju ljublju; prihodite, devuška, objazatel`no prihodite, možet i ostanetes`, samas piilus kahemõtteliselt ja kavalalt minu poole. Õnneks väljus liftist väga soliidsetest härrasmeestest koosnev välisdelegatsioon. Pugesin nende vahelt ruttu lifti, et tüütust vestluskaaslasest vabaneda. Õues ahmisin täiel rinnal värsket õhku ja imetlesin tõelist arhitektuuri imet. Moskva on suur ja võimas.
21. sept. 2008
Moskva on silmatorkavalt elujõuline ja värvikirev, mida kinnitab ka järjekordne episood, mille teile nüüd pajatan.
Kolmas episood:
Mõõtmatud kilomeetrid vahemaal kodu-ülikool, ülikool-kodu olid minu saabaste kontsaplekke sedavõrd kulutanud, et tuli ette võtta tee jalatsiparandusse. Mõeldud-tehtud.
Ühiselamu lahke administraator viis mind lausa kättpidi linnaosa parimasse salongi, mis asus üsna kodu lähedal ühe viiekorruselise maja trepikojas. Päevi näinud elumaja seinal rippus konarlikus käekirjas suurte punaste tähtedega maalitud silt: Remont obuvi, otlitšnoje katšestvo. Trepikotta sissekäik kulges mööda kitsast ja tugevasti lehkavat vaipa. Vaevu sain teha kaks sammu, kui pidin seinalt tuge otsima, sest näiliselt sirge vaiba all oli ilmatu sügav auk, millesse ma kõige vaibaga vajusin. Hetkeks oli tunne, et kohe maandun kuskil keldris, kuid õnneks jäin või sain pidama. Jalg sai kergelt traumeeritud. Ilmselt olid elanikud targemad ja kõndisid augu kõrvalt. Vedasin end teisele korrusele, avasin nn salongi ukse ja astusin ettevaatlikult suurde pooltühja ruumi. Tugev naha- ja liimilõhn andis märku, et olen õiges kohas. Pilk peatus laual, millel vedelesid üks lääpas ja ammugi moest läinud naistesaabas, üks kõvasti ärakantud meeste king ja tugevasti kulunud sandaal. Arvasin endamisi, et küllap need käimad klientide omad on, aga miks just laua peal, iseäranis olukorras, kus koti toetamiseks laual enam ruumi ei jätku. Lükkasin teisi omavoliliselt veidi kaugemale, mille peale süsimusta juuksekrunniga punapea käratas: Ženštšina, ne trogaite, eto obraztsõ (eesti k. näidised). Vahtisin talle juhmi näoga otsa ja küsisin: obraztsõ tševo? Selle peale vastas ta rõhutatult: naših modelei. Mu jumal, meil ei leia selliseid isegi enam prügimäelt mitte. Seejärel küsisin veidi ärritunult, et kui kiiresti saan saabaste kontsaplekid vahetatud, mis see maksab ja milliseid materjale nad kasutavad. Nüüd pakkus ta mulle võimalust need kohe kiirtööna ära vahetada. Ütlesin, et mul pole teisi jalatseid kaasas, mille peale ta ulatas mulle vana ajalehe. Sellele võis jalgu toetada. Mis mul üle jäi! Olin rahul, et saapad kohe kätte saan. Istusin nahast tugitooli, mille istepadjal polnud nahast enam jälgegi. Vaid allesjäänud naharibad seljatoel meenutasid seda. 15 minuti pärast tõi kingsepp mulle saapad ja ennäe imet, kvaliteet missugune, naelad kontsaplekil oleksid võinud olemata olla, muidu polnud vigagi. Võtsin maast ajalehe ja tahtsin prügikasti visata. Nüüd käskis suur ja võimukas punapea selle mul lauale tagasi panna, öeldes, et kui tuleb järgmine klient, mis ta talle siis jalge alla annab. Ja kohe oli ka järgmine klient kohal. Mul oli savi. Püüdsin silme eest läbi lasta portreede galerii, kelle jalad seda ajalehte puudutanud võisid olla. Järgmisel korral ma kotti kohe kindlapeale lauale ei toeta.
Siis käisin ära ka juuksuris, mis asus elumaja juurde ehitatud väikses sinises putkas. Juuksepesu ja föönitamise eest tuli välja käia 370 rubla. Kõrvalmajas oleks sama teenuse saanud 1200 rubla eest. Salongi interjöör meenutas meie Elite kliinikut, millest väljudes sain otsaette muhu, sest ei saanud arugi, et ava, millest läbi tahtsin astuda, oli tegelikult klaas. Taipasin, et pean oma + 2,5 prillid pluss kolme või nelja vastu vahetama. Vaat nõnda palju siis kontrastidest ja teenindusest, mis on konfliktis ajaga. Ootan põnevusega teatrielamusi, seniks kaunist sügist!
29. sept. 2008
Neljas episood:
Kas tõesti teatrisse? Jah, Vanas Moskvas Bolšaja Dmitrovkal esietendub muusikal „Monte Kristo". Läheme koos leedu kolleegiga uudistama, et mine sa tea, äkki veab ja ….
Teatri fuajee oli puupüsti rahvast täis. Õhk oli lämmatavalt paks. Miskipärast kõik asjatasid mingis korratus järjekorras, sebisid ja sahkerdasid, küll kätega vehkides, küll sõrmi vibutades, sel moel üksteist üle inimmassi peade korrale kutsudes. Ikka ženštšina ja mužtšina, tovarištš ja graždanin – kak vam ne stödno, kakoje bezobrazije jne. Ühed seisid näoga vasakule, teised – paremale. Kolleeg palus mindki sappa võtta. Sättisin end pimesi järjekorda vaikse tuvitseva paari taha, kellele ei läinud miski rohkem korda, kui meelas ja andunud pilk kaaslase silmis. Korraks häiris nende rahu sädistav neiu, kes oma pead kord siuhti ühele ja viuhti teisele poole pööras, lajatades iga viimane kui kord mulle oma jõulise hobusesabaga valusasti vastu nägu. Ärritusin kohe väga, sest kaua ta minu nina niiviisi edasi-tagasi nühkida kavatses … kui. jõudmata veel sõnakestki poetada, leidsin end ootamatult teatri garderoobist: Olga (minu kaaslane), piletid näpuvahel, lükkas mind võidukalt garderoobi ukse vahelt sisse, sest mäng käis kiiruse ja täpsuse peale. Vaevu sai mulle kõrva sosistatud, et ärgu ma pead pööraku ja midagi küsigu. See oli alles spektaakli algus. Piletid maksid 1000 rubla. Kohad olid beletaažis. Esmapilgul näis, et rahvast on hõredavõitu. Seadsime end istuma. Kuhu see mass siis jäi? Etendus pidi algama kell seitse. Osuti näitas juba veerandit kaheksa peal.. Ei kippu ega kõppu. Rahvas saalis muutuks rahutuks ja hakkas närviliselt plaksutama. Siis äkki kustusid tuled, sähvatas valgusvihk ja madal bariton palus mobiilid välja lülitada. Enne veel, kui eesriie avanes, tormas äkki nagu stardipüstoli lasu peale igast nurgast jooksujalu rahvast. Äkki olid nad tihedasti üksteisel seljas. Ei saanud aru, mis toimub. Siis taipasime, et nii oodati õiget aega, sest ega`s piletil märgitud istekoht ei maksnud, maksis kiirus ja teadmine, kust paremini lavale näha on. Ja nüüd läks kakluseks. Väliselt tagasihoidlik noorpaar, kelle koha peale kaks barbinukku end istutanud olid, palus kohad vabastada. Selle peale sirutas üks beibedest oma saleda ent raske kuldvõrega ehitud käe, et noormeest jõuliselt eemale tõrjuda ja hüüdis tungival toonil appi, sest noormees tahtvat teda ahistada. Seepeale kahmas noormees oma kaasa koti ja virutas beibele vastu pead. Keegi ei reageerinud, oli kuulda vaid hüüdeid, et ljudi, ne mešaite, daite smotret`. Siis ilmus sõrmesuuruse taskulambiga piletöör, kes palus noorpaaril endale teine koht leida. Kuidas see küll võimalik on, mõtlen endamisi, et mul on pilet, kus selgelt kirjas minu istekoht, kuid ma pean etenduse ajal endale kohta otsima.
Nüüd võis keskenduda etendusele. Vaatepilt oli vapustav. Libreto on kirjutanud tuntud poeet Julia Kim, muusika - Roman Ignatjev. Etendati unikaalset vaatemängu, milles põimusid modernne koreograafia, ülimodernne projitseeriv, valgus- ja helitehnika, mastaapsed dekoratsioonid, kirevad kostüümid ja vapustav häälekool! Hing tahtis rinnus kinni jääda. Iga sekund oli täis liikumist, sõnumit ja imelist muusikat. Kuuldavasti on sellest saamas teatrihooaja hitt. Ja vaat see on see, mida näeb ainult Moskvas.
okt. 2008
Olge terved ja tublid!
Viies episood: Tervitusi Moskvast!
Jätkugu teil põnevusi, sest minul neist juba puudu ei tule. Tädi st mina astus eile rongist maha, sikutades kohvreid enda järel. Mulle appi tõtanud kupeenaabri Bruce Willise teisiku 47 numbrine jalg takerdus rongi kitsa astme taha, mille tulemuseks oli see, et sattusin ülenisti tema mehelikku haardesse. Prantsatasime täies pikkuses rongitädikeste ette siruli maha: mina all ja musklis keha minu peal. Issake, ma oleksin nõnda tahtnud jäädagi, kui must ja liivane lumi poleks silmi ja suud täitnud. Elegantse kergusega ajas tõeliselt lahe machomees end püsti, ulatades mulle abikäe, mille toel vana ja nüüd juba puine tantsutüdruk kohmakalt end püsti pidi ajama. Täna on põlv küll muhklik ja tumelilla, kuid öine unenägu oli helesinist armastust täis. Ja veel: kui eile Narva piiripunkti hakkasin jõudma, helistas poeg, et nad sattusid Riia mäel isaga avariisse. Uljas BMW juht sõitis neile tagant sisse. Poeg nikastas kaela, isa vaatas klaasistunud silmadega tühjusse. Kaugjuhtimise teel elustasin oma mehi, sirutades pilgu ja väsinud ning kortsus käed abipalveks taeva poole. Kui ise perroonil käpuli olin, sain aru, et palveid poldud kuulda võetud. Viimasel ajal olen tõepoolest vähe palvetanud. Selline siis minu viies episood, milles on nii huumorit kui ka veidike valu. Aga ikkagi põnev.
Uute uudisteni (juba ülikoolist)!
07. veebr. 2009
Kuues episood: Trollibussis.
Täna hommikul paistis Moskvas päike ja linnukesedki siristasid rõõmsalt laulda. Tuju oli lapsemeelselt vallatu. Hüppasin kähku trolli, kus inimesed ummisjalu istet otsisid. Sekundite jooksul oli buss tihedalt rahvast täis kiilutud. Bussijuht sai vaevu ukse sulgeda. Üks krapsakas vanamammi, tumesinine karumõmmiga tutimüts peas, kupatas noore tudengi otsemaid pingilt püsti, karjudes talle kõrva sisse „ne vidiš, što sidet` hotšu". Too küll nägi, kuid ei kuulnud, sest tal olid kõrvaklapid peas. Vaid jalg tatsus muusikarütmis ja sõrmed näppisid uhket i Podi, mille volüüm oli peaaegu põhjas. Kui noormees ikka veel ei tõusnud, kahmas fuuria tal kõrvaklapid peast ja röökis vene ja vist türgi keeles nii kõvasti kõrva, et too ehmatusest püsti kargas ja saamata ikka veel aru, mida mutt karjus, esimeses peatuses trollist hirmunult põgenes. Tudengineiu minu kõrval seisis nagu toonekurg ühel jalal, pilk ainiti filosoofia ajaloo õpikusse klammerdunud ja näris maasikalõhnalist nätsu. Tema ei lasknud end toimuvast segada. Mul, kelle jala peal ta teise jalaga seisis, pidi süda läägest nätsuhaisust pahaks minema. Selja tagant tuli kellegi suust kolkunud viinahaisu. Tundsin, et hakkan kohe öökima, kuid juba sulges trollijuht bussi uksed ja me liikusime edasi, kuni punane foorituli meid peatuma sundis. Äkki tõusis jälle kisa. Vanem soliidne naisterahvas koputas pahaselt juhi kabiini uksele ja pahandas, et too teda eelmises peatuses polnud maha lasknud. Ja nüüd pange hästi tähele! Kabiini luuk avanes ja sealt lükati välja suur rusikas, mille järel ilmus kohe ka lagedale suur pea, mis meenutas rohkem küll ninasarvikut kui inimest. „Kas sa, vanamutt, ei jõua oma suud õigel ajal lahti teha, et nüüd kiljuma pead. Vaat kui äigan sulle vastu su gloobust (st pead)." – „Vabandage, mul on pea, aga teil on nähtavasti peakolu." - "Pole vahet, mis sul seal õlgade vahel on, kaalikas või pea, niikuinii on see tühi ja vettinud." Seejärel vedas trollijuht oma suure pea vaevaliselt luugiavast kabiini tagasi, avas esiukse ja naisterahvas astus ohates bussist maha. Seisime endiselt punase fooritule vangis. Nüüd kuulsin bussi teisest otsast meesterahva häält: „Laske läbi, ei saa aru või? Muidu astun üle teie paksude p……Nähtavale tuli raske seljakoti ja ühe ilgelt suure hambaga ambaal: „Katsu sa elada, kui maailm on ainult lolle mutte täis!" – „Ja kuhu sa, roomiktraktor, nüüd oma arust trügid?" hüüdis naine minu kõrval. „Eelmises peatuses pidin maha minema. Näed, et olen invaliid! Kuidas ma nende roopidega (jalgadega) nüüd tagasi saan?" – „On näha, jah, et invaliid. Inimeste keskel pole su koht, vaid seevaldis (v durdome), va tobu." Nüüd puhkesin kõva häälega naerma, sest see kõik oli ikka hirmsasti naljakas. Seepeale küsis toosama tädike: a võ, žentšina, potšemu smejotes`? (et mida sina, naisterahvas, naerad). Ütlesin, et ma pole kohalik ja minu jaoks on see trollisõit nagu anekdoot. „Vaat naerge siis kodus, mitte siin!" klähvis selle peale kuri tädi. Minu peatus oli järgmine. Kui trollist maha astusin, naersin vaikimisi kogu tee oma õppekorpuseni. Nüüd võis päev rõõmsalt alata.
13. veebr. 2009
