Mullu saabus poelettidele suurepärane jätk projektile „Muinaslugu sinilinnust”. Paljudele armsaaks saanud laulud said uue kuue alul Lutz Krajenski Studio Big Bandi ja erinevate, tuntud lauljate poolt salvestatud nii eesti kui inglise keeles. Kolmas heliplaat projektis asetab Belgia kitarristi Francis Goya esiplaanile. Värskel CDl on sama nimi kui projektil.
Eesti menumuusika klassika armastaja tunneb Goyat juba 2001. a. saadik, mil turule jõudis ta Raimond Valgrele pühendatud heliplaat, „Pleased to meet you, Mr. Valgre”. Kes seda on kuulnud, võib kinnitada, et Goya suudab tabada seda, mida Valgre kuulsaks tegi. Eesti publik leidis seda raudselt – plaat kuulus aasta enimmüüdute nimestiku esinumbrite hulka. Pidagem meeles, et eestipärane estraadi kategooria kujunes ehk just Valgre eestvedamisel välja. Oli muidugi enne Valgret olemas, aga mitte kodumaine, pigem saksa viisidel, sõnad eestistatud. Nõukogude ajal oli just see žanr ülipopulaarne, isegi pärast seda, kui rock vallutas noorte tähelepanu.
Goya pole mitte ainult Valgrest vaimustatud. Lubage tsiteerida värske plaadi ümbrisest muusiku sõnu: „Eesti, see imeilus põhjamaa, mida ma armastan ja järjepidavalt külastan, üllatab mind iga kord oma muusika ning võrratute heliloojatega. Kõik need imelised meloodiad, tulvil emotsioone ja harmooniaid, mida mul oli au tõlgendada, tekitavad minus kirjeldamatu tunde”. Paremini ei oskaks CDd kuulnu sõnu seada.
Goya lisab, et ta on astunud veidi välja talle omasest romantilisest klassika stiilis. Nautides seda tõsiselt. Juba esimesest kuulamisest on tunnetus üle kantud. Neid kuulamisi on juba olnud päris mitu, kuna plaat pulbitseb rõõmust, sellest, mida meil oleks rohkem vaja. Eriti pakaselistel päevadel.
Big Band on siin oluline solisti toetades. Krajenski, keda tuntakse Hammondi hüüdnimega (vihje ilmselt kuulsale elektrioreli firmale) arranžeeringud on lihtsalt oivalised ning veatud. Tasakaal on erakordne, puhkpillid ei domineeri, värving on nagu pärast vihmasadu vikerkaare valguses armunute silmis, kes käsikäes rannal mahedas suvetuules muud unustades, jalutavad, õrnuse lummavas kütkes.
Lemmikpalad „Kaks kuukiirt mu toas” ja „Mis värvi on armastus” on eriti selle tundliku seade, Goya virtuoosliku mängu tänule, saanud tõlgenduse, mis väärib esile tõstmist. Seda saab iga valiku kohta lausuda, ülamainitud on nimetatud kuna kuuluvad isikliku maitse järgi esiritta.
Muidugi ei puudu Goya ja Krajenski tosina valiku hulgast kaks Valgre suuremat hitti – „Sinilind” ja „Muinaslugu muusikas”. Küll oleks soovinud, et projekti oleks mahtunud Valgre ehk enimtuntud ja -armastatud „Saaremaa valss”. Aga vist on ka nii, et head asja ei tohi liialt tihti nautida. Nagu tordi või erakordselt hästi valmistatud prae söömisega.
Emotsionaalseid vajadusi on vahel päris raske rahuldada. Märksa lihtsam ilmalikke, lihalikke lahendusi leida. Muusika aga on, teadagi, juba luuletajate sõnus see, mis rinnas põkslevat rahutust suudab vaigistada. Käesolev heliplaat pole teadagi garantii, et südamerahu, mõnu saab vaid heli kaudu, - kuna projekti esimesed kaks salvestust olid lauljate kaasabil, - saavutada. Kuid peab olema päris külm ja kalk, tusane ning teisi eemaletõrjuv inimloom, kui Goya ja Krajenski ei avaks posiitivsete tunnete laegast. Plaadi tekkelugu ja informatsioon on siin saadaval:
www.estonianevergreens.com