19. veebruaril avaldatud Postimehe gallupi järgi arvab 52% vastanutest, et Eesti-Vene piirileppe allkirjastamine kahjustab Eesti huve. 41% arvab, et lepingute sõlmimine oli vajalik tegu. Sama päeva Postimehe juhtkirjas “Piirilepingu valu“ tõdeti, et pole ühtegi usaldusväärset uuringut selle kohta, mida Eesti inimesed piirileppe sõlmimisest arvavad. Kuna uuringuid pole, saab rahva meelsuse aimamisel tugineda vaid sellele, mida igapäevaelus näeme ja kuuleme. Ning näeme me seda, et inimesed pole rahul ja osa on tulnud ka tänavale – eestlaslikult tagasihoidlikult, kuid siiski.
Tartus ja Tallinnas on toimunud mitmeid meeleavaldusi piirilepingu vastu, lugejate kommentaarid piirilepet puudutavate artiklite kohta on piirilepet vastustavad, tänaval inimestega vesteldes saab samuti selgeks, et piirilepingut ei kiideta heaks. Tekib küsimus, miks eiravad riigijuhid neid märke? On arusaamatu, miks ei korraldatud riigipiiri puudutavas küsimuses rahvahääletust, kuigi seadus seda nõuab? Rahvahääletuse seaduses on öeldud, et põhiseaduse esimese peatüki muutmine, sealhulgas Eesti territoriaalne terviklikkus ja piiriküsimused, kuulub tervikuna rahvahääletuse küsimuste hulka. Kas ongi nii, et kodanikud peavad kuulekalt seadusi täitma, riigijuhtidele on aga lubatud isegi põhiseaduse rikkumine?
18. veebruaril Tartus toimunud piirilepingu vastasele meeleavaldusele olid mõned kodanikud tulnud leinalippudega. Leinaks on meil tõepoolest põhjust, sest oleme kõrvale kaldunud demokraatiast, mis Abraham Lincolni sõnadega on “rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides“. Kuidas siis veel käsitleda olukorda, kus vähemus võtab vastu kogu riiki ning rahvast puudutava otsuse ilma enamuse nõusolekuta? Tundub, et jutlustame igapäevaselt küll demokraatia põhimõtteid, kuid tegelikult elame diktatuuris.
Ei ole kuidagi usutav, et Eestile on kasulik lihtsalt ära kinkida Saaremaa suurune maa-ala koos sealsete maavaradega. Setude kultuuri oleme alati pidanud ju Eesti kultuuri rikastavaks osaks. Nüüd siis võtame kätte ja kingime lihtsalt osa oma kultuurist ning esiisade kättevõidetud maast ära. Samas aga tähistame vabariigi aastapäeva ning teeme näo, et piirilepingu sõlmimine oli õige otsus. See pole midagi muud kui silmakirjalikkus. Olukord meenutab kelmist südametemurdjat, kes räägib oma väljavalitule ilusat juttu, kuid tegutseb oma sõnade vastaselt.
Riigijuhid on oma rahvast reetnud. Rahva teenritel ehk Riigikogu liikmetel on veel võimalus näidata üles oma riigimehelikkust ning jätta lepe ratifitseerimata. Eesti kodanikud on teid usaldanud. Teenige nüüd oma usaldus välja ning hääletage Riigikogu liikme Inara Luigase eeskujul piirileppe ratifitseerimise vastu.
Triin Pisuke-Roos on Tartu Ülikooli eetikakeskuse projektijuht.
