On nii imeline mõelda, et tana tähistame Eesti Vabariigi 93-dat aastapäeva! Kuigi me ei ole Kodumaal, saame koos temaga rõõmustada siin kaugel mandril.
Võime uhkelt öelda täna, et Eesti on vaba ja Iseseisev riik, kuid ükski vabadus ei tule ilma hinnata. Eesti riik sundis 1918 aasta veebruaris, kui kuulutati välja "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele". Üsna varsti pidid Eestlased oma riigi eest kallist hinda maksma Vabadussõjas. Õnneks ei kestnud see mitmeid aastaid, vaid juba 1920 aasta veebruris tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust Tartu Rahu lepinguga. Järgnesid mitmekümmned aastad pisarate , higi ja vere valamist. Arvan, et sellel ajal oli päevi, mil meie esivanemad ei osanud unistada vabast ja iseseisvast riigist.
Jumal anids Eestile veel uhe võimaluse vabaduseks pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti saavutas omale taasiseseisvuse 1991 aasta augustis. Loodan, et me ei unustada ara oma esiisade ja-emade võitlemist meie riigi, keele ja iseseisvuse eest!
Mäletan juba algkooli ja põhikooli ajast, kui palju rõhku pandi ajaloole. Õpetati, kes on meie vaenlased ja kui palju me oleme kannatanud mitmete riikide valitsuste all. Olen väga tänulik,et seda ajalugu tean ja veelgi tänulikum, et minu vanavanemad,- onud ja- tädid oma läbielamistest on pajatanud. Mulle ja paljudele teistele noortele inimestele, meeldib kuulata jutte sõja aegadest, NSV-Liidust, okupeerimisest ja põgenemistest. Tunnen kaasa nende emotsioonidele, kuid mul on väga raske olnud ette kujutada, mida tähendab elada sõja keskel või elada riigis, kus "vabadus" kui selline päriselt ei eksisteeri. Eesti, mida mina tean, on alati vaba olnud.
Oleme tänaseks harjunud teadmisega, et Eesti on vaba maa. Selle kõne kirjutamine pani mind mõtlema, mida sõna vabadus tähendab minule?
Kas see on halb või hoopis hea?
Tean ,et igal asjal on kaks külge, nii hea kui ka halb ja leidub alati neid, kes ka kõige paremas olukorras vigu leida oskavad. Arvan, et kõige parema vastuse sellele küsimusele saab anda aeg.
Euroopa Liidu kodanikena on meil vabadus reisida Euroopaliikmes riikidesse ilma passi-ja piirikontrollita, võime õppida ja töötada väljaspool Eestit. Tänapäeval on need väga ahvatlevad ja head võimalused, eriti noortematele inimestele. Europa webi leheküljel on vaidetud, et Liidu eesmärk on “tagada oma kodanikkudele rahu, jõukus ja vabadus õiglasemas ja turvalisemas maailmas.” Võin julgelt öleda, et Eestis on rahu ja vabadus turvalisemas maailmas, kuid jõukuse ja õigluse saavutamine võtab väikesel Eestil kindlasti kauem aega.
Kuulumine suurde liitu, tähendab et peame kinni pidama kehtestatud reeglitest. Kuna Euroopa Liit on poliitiline ja ökonoomiline ühing, siis on kasutusele võetud ühine rahaühik, ühisturg, keskkonnakaitse ja toiduohutus. Alles 2 kuud tagasi võeti Eestis kasutusele Euro ja Eesti kroon kaotas kehtivuse. Paljude meelest tähendab see ühe tükikese ara andmist meie identiteedist.
Minu arvates ei ole rahaühiku muutumine Eesti identiteedi ära andmine. Arvan hoopis, et Eesti keel, kombed ja ühised põhimõtted moodustavad meie Identiteedi! Nõustun Eesti rahvusideoloogia aluspanija, Jakob Hurti sõnadega, "eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus". Kui oskame seda hinnata ja alleshoida, oleme võitjad!
Olen inimene, kellel on positiivne eluvaade nii inimestest kui ka olukordadest, aga tean ,et paljudel vanematel kodueestlastel on ellu vaade vahest päris tume. Nende kannatused on endaga kaasa toonud pettumuse, kibestuse ja halva suhtumise teistesse rahvastesse ja ka kaasmaalastesse. Meie minevik on meid muutnud ükskõikseks, upsakaks, kadedaks, enesekeskseks, alavaaristame teisi ja ebausaldame üksteist. Sellised omadused ei lase meil ühise eesmärgini pürgida ja oma identiteeti hoida!
Esiteks peaksime fokuseerima positiivsetele omadustele ja seda noortele edasi andma. Eestlased on alati olnud püüdlikud, me ei anna kergesti alla. Julgeme oma arvamust välja õelda ja meis on vastutus ning õppimistahe! Eestlased on haritud rahvas ja kõrgkooli haridusele on rõhku pandud juba algkoolist alates. Tunnustan seda väga ja olen õnnelik,et Eestis on täna palju võimalusi tasuta kõrgkooli haridusele. Üha rohkem on hakatud tasulisi kõrgkoole looma, kus haridust saab omandada ka inglise keels. Mõnedes kõrgkoolides on ka vahetusõppimisprogrammid teiste riikidega, mis annab noortele võimaluse erinevaid keeli õppida ja laiendab nende silmaringi.
Teiseks peaksime rohkem rõhku panama eestluse tulevikule ja noortele õpetama moraalsete väärtuste tahtsust.. Noorte väärtused tänapäeval on muutunud palju rohkem materiaalsemaks kui moraalseks.
Lugesin uhte eesti artiklit, kus toodi välja noorte eestlaste väärtused. Kõige tähtsamal kohal olid haridus, tasuv amet, materiaalne kindlus, vahvad sõbrad . Mitte materiaalsed väärtused jäid välja nagu isamaa armastus, usk ja kaasatunne endast viletsamate vastu. Tänapaeva avatud maailmas saame informatsiooni mitmetest allikates ja vahest on noorel inimesel raske välja filtreerida, mida ta kõige tähtsamaks peab. Vaartuste õpetamine peab algama juba kodus, siis lasteaias ja hiljem koolis, nii saab tagatud tugev ja ühtlane vaartuste aluspõhi. Peame õpetama lastele kuidas üksteis kohelda, kuidas kaituda endast norgemate ja viletsamatega. Peame õpetama ausust, lugupidamist, inimväärikust ja sallivust kultuuriliste erinevuste suhtes.
Minu arvates on sotsiaal- ja moraaliväärtused väga tahtsad noore inimese elus. Need arendavad kodanikutunnet, lojaalsust kaasinimese ja oma riigi suhtes ning positiivsemat väljavaadet tulevikku. Arvan,et rahvad, kellel on kindlad moraal- ja sotsiaalväärtused on palju edukamad tänapaeva maailmas oma riigi identiteeti ja ühtsust hoidma.
Kuidas hea õpetus praktikasse panna siin Kanadas?
Noortel Kanada Eestlastel peaks olema eelis moraalväärtustele, kuna elame riigis kus sotsiaal-ja moraalväärtused on vaga kõrgelt hinnatud. Kanada on maailmas tuntud riigina, mille elanikud peavad tahtsaks inimvõrdsust, usku ja patriotismi. Kuigi me elame multikultuurses riigis ja nimetame end kanadalasteks, saame me eesti kultuuri ja traditsiooni jätkata. Oleme ehitatud pisikese Eesti siia Kanadasse. Meil on pank, lastead, kool, vanadekodu, kohvik, pagariari, kirikud, laagrid, kultuurikeskus, ajaleht, gaidid , koorid ja palju teisi organisatsioone. Oleme puudnud Eesti keelt, kombeid ja kultuuri alles hoida! Arvan,et ehitistest ja organisatsioonidest üksi kasu ei ole, kui inimesi seal kohal ei käi.
Noori on vaja kutsuda esinema, on vaja anda võimalusi juhtida projekte ja organiseerida üritusi. Neile tuleb anda sõna õigust ja võimalust olla eestvedajad. Samas peame olema avatud muutustele, asju teisest nurgast nägema ja andma võimalusi noortel midagi uut alustada. Paari aasta jooksul olen näinud häid muutusi eesti ühiskonnas. Palju rohkem noori on näha pangas tool, eesti koolis ja lasteaias , samuti ka kooridesse ning korporatsioonidesse on neid rohkem juurde tulnud.
Meie ülesanne on neid välja kutsuda, õpetada, julgustada, nende ideid väärtustada ja aidata neid ellu viia. Kui me seda suudame, teame, et Eesti identiteet, keel ning kultuur jääavad püsima siin suures Kanadas! Ja Eesti Kodus!
Soovin teile kõigile õnne Eesti Vabariigi Aastapäeval!
Aitäh!