Kord on see rand tühi, kord nähtamatu, sest järjest päevavalgel filmiv ja otseülekannet pakkuv seirekaamera lääts on lund täis tuisanud. Siis on rand sinine. Varsti on rand päikselaiguline, hülgelaiguline, linnutäpiline. Täppe moodustavad kõige enam hangelinnud (snow buntings), sekka ka hallvareseid ja merikotkaid. Ning sellel liikuval pildil, mille vaatlemiseks peab küll varuma kannatlikku meelt, on ka heli.
Kui jaanuari lõpus hakkasin igapäevaselt hülgekaamerast näidatavat ostepildi „filmi“ jälgima, tundus see olevat tühi rand. Või Mati Undi novelli ja Veiko Õunpuu filmi pealkirjade järgi ka ühesõnaliselt sobiv mõiste ning seis „Tühirand“.
Antud rannalõiku Vilsandi saare rahvuspargis, Eesti läänepoolseimal alal, saab jälgida otsepildis hülgekaamera (hallhülge seirekaamera) vahendusel iga päev koidust ehani. Tuleb minna võrgulehele www.looduskalender.ee, valida ülevalt „hallhüljeste kaamera“ ning pildi avanedes klõksata selle peale või allolevale sõnale „otsestriim“. (NB! Otsepildi alumises paremas nurgas tuleb ise klõksata ka helimärgi peale, et rannikuhääled kõrvu kostuks.) Kuna meremüra on nüüdseks tardunud, on tuulevaiksema päeva puhul hästi kuulda igasugu looma häälitsusi, õnne korral ka hülge norskamist.
Jaanuari viimase nädalani oli rand sadu hülgeid täis, külg külje kõrval lesimas. Seda võibki nimetada hülgeLESILAks, kus lesitakse (ingl.k. lounge). Sellest ajast saadik oli pikalt enamasti tühi rand, mis juhtub sagedasti enne poegimise algust, annab samal lehel uudiste rubriigis teada hülgeuurija Ivar Jüssi. Hallhüljes grey seal, Halichoerus grypus (sama, kes elab Atlandi ookeani looderannikul), toob oma pojad ilmale merejääl, kuid selle puudumisel saab ka kivisel rannal hakkama. Hetkel saavad nad hakkma lumisel rannikul, sest siiani ei olnud jää piisavalt paks, aga teda aina tekib juurde. Toksige interneti otsingumootorisse sõna „jääkaart“, mille täpne aadress on http://www.ilmateenistus.ee/me..., et jälgida Eesti ümber kasvavat jääkaant. Hüljeste turvaline elu-olu oleneb väga lumest ja rüsijääst, mille varju end peita tuule ja tuisu, aga ka kiskjate eest. Ning 11. küünlakuu õhtuks olidki kõvad kirdetuuled kõik jää pildilt avamerele puhunud. Jälle sinine ja kahisev.
Kui hülgekaamera lehel klõksata sõnale „uudised“, on võimalik näha imelisi videolõike läinud nädalal ilmale tulnud hülgepoegadest ja nende suhtlemisest emadega. Ka mul õnnestus sel nädalal näha otsepildis imetavat hülgepoega, kelle ema aegajalt veeres lumel (ilmselt sirutas) ja siis maimuke maiustas edasi.
Õppisin hülgeuudiseid lugedes ka uue sõna: „Kaamerapildist võime näha, et merele hakkab tekkima jää, veetemperatuur on -0,3 ja idakaarte tuul liigutab tekkivat jääKIRT.“ KIRS (kirre, kirt) on õhuke jääkord. „Hommikuks võis külm skääridevahelisele faarvaatrile kirre peale teha.“ (H. Sergo) Kirs on ka KELTS – veel sulamata maasisene, ka maapealne jää või jäätükk. „Maal oli paiguti alles kirs all, kui Andres ja Juss hakkasid tänavaaeda tegema.“ (A. H. Tammsaare) Igikelts on permafrost, püsivalt külmunud pindmine maakoorekiht ehk kirsmaa.
Kevadel on võimalik selle sama Looduskalendri võrgulehe vahendusel otsepildis jälgida erinevates linnupesades ja pesakastides toimuvat, praegu aga hallhüljeste valdusi ja teisest kaamerast tegevust lindude talvisel söögimajal. Hallhülgeid on muuseas nähtud tänavu taas ka Tallinna kesklinnas Admiraliteedi basseinis. Suisa neli noort looma novembris ja nüüd eelmisel nädalal taas. Hoiame neile kõigile pöialt. Või loiba (flipper). Kohtumiseni Tühirannas.
Riina Kindlam, Tallinn
