Trivimi Velliste: Eesti aeg kestis ühtekokku 7890 päeva (4)
Eestlased Eestis | 25 Jan 2013 | EWR
NB! Põhjalik pikk artikkel MAALEHE blogist siit: http://blog.maaleht.ee/parnuma...
Lähenev 27. märts oma kordumatus ajaloolises tähenduses on pannud lugejaid huvituma kahes peamises küsimuses: kuidas arvutati 7890 päeva esimest täielikku iseseisvust Eesti riigi ajaloos ja kuidas võiks leida tähistamist hetk, millal teine Eesti aeg muutub pikemaks esimesest. Need küsimused olid edasi antud Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimehele Trivimi Vellistele, kes vastab talle omase süvenemisega tunduvalt põhjalikumalt.
Kuus aastakümmet tagasi, kui ma olin viiene ja Stalin elas veel, seisin ühel ööl koos ema ja kolmeaastase õega Tartus Riia mäel suhkrusabas. Oli lootust – hommikul, kui pood avatakse, saab igaüks pool kilo. Kui ema oleks seisnud üksinda, oleksime saanud pooleteise kilo asemel vaid pool kilo suhkrut. Öö-otsa seismine on väikestele lastele teadagi üle jõu käiv. Teised naised ütlesid mu emale, mingu ta pealegi lastega mõneks tunniks koju puhkama ja tulgu enne kaupluse avamist koos minu ja õega tagasi.
Ema toimiski nii. Kui me hommikul aga sappa tagasi jõudsime, tõusis kisa. Järjekorda oli ilmunud palju uusi inimesi, kes ei teadnud kokkuleppest midagi. Ema pidi end kätega kaitsma, sest sõnasõda oli paisunud naiste kakluseks. Poole kilo suhkru pärast! Ma ei mäleta, kas sabas oli veel lapsi. Kuid arvan, et naised ei hakka – isegi raskel ajal – kaklema poole kilo suhkru pärast iseendale, küll aga suhkru pärast oma lastele.
See lapsepõlvelugu tuleb mulle meelde, kui mõtlen tänasele Eestile, tänastele Eesti kauplustele, tänastele Eesti inimestele, kellest paljud lahkuvad kodumaalt. Tuleb meelde, kui kuulan arutelusid selle üle, kuidas tänased noored Eesti naised sünnitavad aina vähem, vähemasti Eesti meestele. Kuulen kurtmist selle üle, et eesti neiud ei hinda siinseid noormehi. Küll aga hindavat nad saksa ja itaalia noormehi, kes olevat palju huvitavamad, palju hoolivamad, palju paremini kasvatatud.
Ja siis ma imestan: kuidas on see küll võimalik? Pojad-tütred kasvavad ju samas keskkonnas, samades kodudes õdede-vendadena. Kas on põhjus selles, et liiga paljudes kodudes puudub isa? Ja emad on alateadlikult programmeerinud oma tütreid – minge ja vaadake, kus on parem!?
Isata perede nõiaring sai teadagi alguse Teisest maailmasõjast ja sellele järgnenud Stalini hakklihamasinast. Noori mehi oli siis järel tunduvalt vähem kui noori naisi. Ja nii kujunes välja ilma isata peremudel, mida hiljem oli väga raske muuta. Peret ei osatud enam hoida, kui olnuks isegi võimalus. Viina katk ja kõik sellega kaasnev siia juurde.
Meenutan oma pikki jutuajamisi kunagiste Sinimägede võitlejate ja endiste metsavendadega 1970-ndatel, kui venestamine oli võtnud ähvardava ilme. Need hallipäised mehed on oma enamuses juba igavikuteedel. Nad olid toona suutnud vangilaagritest eluga tagasi tulla ja püüdsid igaüks oma lähikonnas korraldada Nõukogude okupatsioonile nii palju passiivset vastupanu, kui nondes oludes võimalik. Kuulati Ameerika Häält ja teisi raadiojaamu ning rõõmustati, kui meie esidiplomaat Ernst Jaakson – otsekui tunnimees vahipostil – tervitas oma rahvast igal aastal 24. veebruaril Eesti Vabariigi kodanikena ning kui sedasama kinnitas veel USA president või riigisekretär.
Need vanad mehed ei kahelnud hetkekski, et Nõukogude passid nende taskus on toores poliitiline ja riigiõiguslik vägivald nende kallal. Eesti Vabariigi sõjaeelset põhiseadust polnud nende meelest mitte keegi õiguspärasel viisil tühistanud. Eesti Vabariik eksisteeris nende jaoks mitte ainult de iure, vaid teataval määral ka de facto. Peakonsul saadiku ülesandeis Ernst Jaakson, aga ka järjepidevalt kestnud Vabariigi Valitsus paguluses rakendasid oma tegevuses loomulikult Eesti Vabariigi põhiseadust. Neile oli suureks toeks tõsiasi, et USA, Suurbritannia ja enamiku teiste demokraatlike riikide valitsused tunnustasid Eesti Vabariigi edasikestmist.
Rahva kõnepruugis kasutati pikkadel okupatsiooniaastakümnetel sageli väljendit „eesti aeg“ – võib-olla ka „Eesti aeg“, sest suulises kõnes oli raske vahet teha. Öeldi, et see või teine inimene elab eestiaegses majas või et tal on veel eestiaegsed kombed. Eesti aeg tähendas ajavahemikku 1918–1940, mil Eesti oli iseseisev, s. t. seaduslik riigivõim toimis. Aga täpsemalt, kui pikk siis oli Eesti aeg? Millal see algas ja millal lõppes?
27. märtsiks ühtekokku 7890 päeva
Arvutused kinnitavad, et esimene Eesti aeg – tegelik, de facto iseseisvuse aeg – kestis ühtekokku 7890 päeva. See moodustus Eesti Vabariigi väljakuulutamise päevast 24.02.1918 ning seejärel ajavahemikust 11.11.1918 kuni 16.06.1940 (kaasa arvatud). Nende vahele jääb lühike Saksa Keisririigi okupatsioon, mis algas järgmisel päeval pärast Eesti iseseisvuse manifesti väljakuulutamist Tallinnas ja kestis 259 päeva – kuni Saksamaal puhkes revolutsioon ja Saksa okupandid otsustasid lahkuda. Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus tuli põranda alt välja ja asus riiki valitsema 11. novembril 1918.
Eesti aeg lõppes, kui 16. juuni 1940 oli seljataha jäänud. Järgmise päeva varahommikul alustas Punaarmee Tartu rahulepingut ning sellele tuginevat baaside lepingut jämedalt rikkudes Eesti sõjalist okupeerimist. 17.06.40 kuni 19.08.91 (k.a.) kestis enam kui poole sajandi (18 691 päeva) pikkune välismaine sõjaline okupatsioon. Natsi-Saksamaa okupatsioon moodustas sellest pisut üle kolme aasta, ülejäänu oli Nõukogude okupatsioon kahes osas: 1940 –1941 ja 1944 –1991.
Teine Eesti aeg ehk praegune iseseisvusaeg on kestnud alates 20. augustist 1991 katkematult. Ajavahemik 20.08.1991 kuni 26.03.2013 (k. a.) moodustab samuti 7890 päeva. Seega 27. märtsi esimestel hetkedel võime sümboolselt öelda: uus vabaduse aeg on osutunud pikemaks eelmisest! Tegemist on ülimalt erilise, ainulaadse ajatähisega. Loodetavasti ei kordu see enam mitte kunagi!
Mida teha?
Mitmetes seltsides ja vestlusringides on leitud, et tänavust 27. märtsi kui erilist vabaduse päeva tuleks üldrahvalikult ja väärikalt pühitseda. Aga kuidas? Selle kohta on laekunud mitmesuguseid ettepanekuid, mida nüüd on viimane aeg sõeluda, et valida – mis on teostatav, mis mitte. Sellele päevale on tähelepanu juhtinud ka Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves.
Olen ettepanekud lahterdanud kokkuvõtlikult valdkondade kaupa. Nende hulgas on mõned, mis väärivad tõsist kaalumist ja on täiesti teostatavad.
I Sportlikud:
7890 meetri pikkune Eesti vabaduse jooks. See toimuks igas maakonnas eraldi – lähe antakse maavalitsuse eest (või mõnest muust sobivast kohast) näiteks kell 15.
Osavõtt eelregistreerimisega internetis. Kaasatakse Eesti Olümpiakomitee ja spordiseltsid.
Iga osavõtja saab päevakohase diplomi (või meenena kauni stardinumbri).
Maakondade vahel peetakse võistlusarvestust osavõtjate suhtarvu järgi kogu maakonna elanike arvust. Vabariigi President tõstaks võitnud maakonna eriliselt esile.
II Hariduslikud:
Kõikides koolides toimuksid näiteks algusega kell 12 päevakohased üritused, mis algaksid hümni laulmisega. Koolid otsustaksid ise, kas korraldavad aktuse, kontserdi, näitemängu, ajaloofilmide vaatamise, viktoriini, konverentsi vm.
Algklasside ja lasteaedade lapsed osaleksid ajavahemikul 24.02–26.03 maakonniti teemakohaste joonistuste võistlusel. 27. märtsil tõstaks maavanem võitjad esile.
III Kultuurilised:
Kõik muuseumid ja arhiivid oleksid sel päeval avatud. Igaüks neist tõstaks eriliselt esile ühe üriku või eksponaadi, mis on huviäratavas seoses Eesti Vabariigiga. Kõik muuseumi (arhiivi) külastajad saaksid selle kuupäevaga kaunilt kujundatud sisuka meenekaardi „Eesti vabaduse tähik“, kuhu on võimalik peale kirjutada külastaja nimi. (Kaart on nii pidulik, et see hoitakse kodus alles, jääb vaatamiseks lastele.)
Muuseumid korraldaksid viktoriine või võistlusi ajaloo õpperajal oma linnas või vallas. („Vabaduse rännak kodukohas“).
Et 27. märts on traditsiooniline teatripäev, võiks vabaduse murdehetk mingil viisil kajastuda ka teatrielus. Eriti Pärnus, mis on tänavuse teatripäeva kese ja kus asub legendaarne, sümboolne Endla teatri rõdu.
IV Liturgilised:
Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus Toris toimuks üleriigiline tänujumalateenistus veteranide, aga ka väeosade ja Kaitseliidu malevate esindajate osavõtul. Maakonnakirikutes toimuksid teenistused kas samal päeval või järgnevatel päevadel. Lauldakse riigihümni. Kõik kirikud – ka kihelkondades – helistaksid keskpäeval kirikukellasid. On ülestõusmispühade eelne nädal.
V Üldised:
Riigi juhtkonna ja maavanemate üleskutsel heisatakse 27. märtsi hommikul kõikjal riigilipud. Rinnas kantakse sel päeval sinimustvalget rosetti või lihtsat rinnamärki:
„27.03.2013 – 2 x 7890 päeva vabadust“.
Sel päeval sündivatele lastele kingib üks Vabariigi Valitsuse liige hõbelusika ja
lapsevanematele hõbedase rinnamärgi.
Samal päeval lastakse Eesti Posti kaudu käibele tervikasi – ümbrik vastava eritempliga. Varakult trükitakse plakatid, mis kutsuvad selle päevaga seotud üritustele.
Maakonnalinnadesse paigutatakse sümboolne verstapost „7890/7891“. Kell 00.00 on maakonnalinnades ilutulestik.
Rahvusringhääling mängib kell 00.00 ja kell 12.00 riigihümni. Vikerraadio ja ETV teevad pikema päevakohase saate.
Vabariigi President, Riigikogu esimees ja peaminister teevad sobival ajal (24. veebruaril) ühispöördumise rahva poole. Ettevalmistavasse arutellu kaasatakse omavalitsused, rohujuuretasandi liikumised (näitkeks Kodukant), noorte suhtlusportaalid jpm. Võimalik, et ka rahvakogu?
Ajalookallakuga seltsid teevad ühispöördumise riigi ja rahva poole. Kõiki Eesti ajaloolasi kutsutakse üles esinema sel päeval ettekannete või sõnavõttudega koolides, asutustes, ühingutes jm. Peetakse silmas olulisi sellele päevale langenud tähiseid, nagu näiteks vabadusvõitleja Paul Maitla 100. sünniaastapäev või vabadusvõitleja Jüri Kuke surma-aastapäev. Juba ammu on tehtud ettepanek – kuulutada 27. märts Jüri Kuke mälestuseks vabadusvõitleja päevaks.
Tuleks sõnastada võimalik miinimumprogramm, kus riik (s.h. Riigikantselei) saaks õla alla panna. Ja ülejäänu osas piirduda üleskutsete ning vaba aruteluga – jättes inimeste otsustada, mida täpselt nad oma kodukandis või oma organisatsioonis teha tahaksid ja teha suudaksid.
Ilmalaulupidu
On ka arvatud, et võiks olla üks selline tegevus, mis tõuseks teiste hulgast selgelt esile ja haaraks väga paljusid, oleks väga meeldejääv. Kuna Eesti on maailmakuulus e-riik, siis võiks selliseks ettevõtmiseks olla interneti-(ehk ilmavõrgu-)laulupidu. Tallinnas Vabaduse väljakul juhatab Kooriühingu esimees sajaliikmelist ühendkoori. Kümned tuhanded eestlased Pärnus, Tartus, Võrus, Viljandis, Londonis, Torontos, Los Angeleses jälgivad oma sülearvuti ekraanilt Vabaduse väljaku taktikeppi ja laulavad (hümni, lipu laulu, ärkamisaega) oma mobiiltelefoni. Telefonid võivad olla sõpruskondade kaupa ühendatud konverentsikõneks – seega laulavad justkui väiksed kohalikud koorid. Ja kõik see laul – võib-olla kokku 30 tuhandest suust – jookseb kokku Rahvusringhäälingu serverisse, kust saatekeskus lähetab selle eetrisse. Tädi Maali aga istub kodus tugitoolis ning vaatab-kuulab ETV-st ilmavõrgu laulupidu!
Kahjuks ei ole selline laulupidu tänapäeval veel teostatav – signaal liigub ilmavõrgus etteaimamatuid radu ja jõuab erinevatesse kohtadesse erineval ajal, mitmesekundilise viivitusega. Lauljad ei ole sünkroonis ja tädi Maali ei taha sellist asja kuulata. Ehk õnnestub selliselt laulda siiski kunagi tulevikus?
Aga mille nimel?
Peamine küsimus on eesmärgipüstitus – mida me selle päevaga soovime ütelda, mida saavutada? Kui vajalik see päev on, eriti kuu aega pärast Eesti Vabariigi 95. aastapäeva?
Minu meelest kõige kütkestavam on päeva kordumatus. Kui kunagine Eesti aeg tundus terve igavikuna, kättesaamatu minevikuunistusena, mis nii paljudele oli elu ja surma küsimus, siis nüüd on sama pikk aeg märkamatult selja taha jäämas.
Oleme kätte saanud unistatud eesmärgi ja sageli ei tea, mis sellega peale hakata. Vahest kõige olulisem – see päev on tänu väljendamiseks. Meie laste emad ei pea poole kilo suhkru pärast poe ukse taga kaklema. Me võime küll paljude asjade pärast tusased olla, aga ei maksa arvata, et need hüved, mis meil praegu on, et need on iseenesestmõistetavad. Mitte ühtegi kosmilisse raamatusse – nagu osutas Maalehes Mihkel Mutt – pole kirjutatud, et me ei võiks neist jälle ilma jääda. Kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks!
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Neid "sõjaväelisi riigipöördeid" toimus alates 1918. aastast igal aastal, kui kaitseseisukorda pikendati.
Trvimilt väga hea artikkel kutsudes üles tähistama pikimat Eesti vabaduseperioodi.
Järgmine Trivimi Velliste väide on ebatäpne:
> Teine Eesti aeg ehk praegune
> iseseisvusaeg on kestnud alates
> 20. augustist 1991 katkematult.
Selle teise Eesti aja alguseks võime lugeda tõepoolest 20. augusti 1991. aastal, aga lõpuks peame lugema 1. maid 2004. aastal. Seega kestis teine Eesti aeg ainult 4638 päeva.
> Teine Eesti aeg ehk praegune
> iseseisvusaeg on kestnud alates
> 20. augustist 1991 katkematult.
Selle teise Eesti aja alguseks võime lugeda tõepoolest 20. augusti 1991. aastal, aga lõpuks peame lugema 1. maid 2004. aastal. Seega kestis teine Eesti aeg ainult 4638 päeva.
Eestlased Eestis
TRENDING
