Rein Sikk, vanemtoimetaja Eesti Päevaleht
Muinsuskaitse seltsi looja Trivimi Velliste seltsi sünnipaigas, toonase ametiühingute maja asupaigas. Praegu asub siin Euroopa maja ja nüüd Euroopas tegutsev Siim Kallas oli see, kes hoone muinsuskaitsjaile asutamiskongressiks kasutada andis.
Foto: Sven Arbet, Maaleht
Muinsuskaitse seltsi looja Trivimi Velliste kutsub parteidesse astuma ega välista ka hädaolukorras presidendiametit.
Täna kakskümmend viis aastat tagasi sündis Trivimi Velliste eestvõttel sinimustvalge lipu väljatooja, omariikluse üks taastajaid Eesti muinsuskaitse selts (EMS). Auesimees Velliste ei välista, et kui asjad kipuvad untsu minema, on ta nõus vabariigi presidendi ameti vastu võtma.
••Parafraseerides Valdo Panti võin öelda: täna kakskümmend viis aastat tagasi oli punaste jõud raugemas, võitlusväljale astus uus sinimustvalge jõud – Eesti muinsuskaitse selts.Ilm oli sama lumine. Kirjutasin terve öö kohverkirjutusmasinal oma kõnet, olin magamata, aga rahuldustunne oli suur. Ent me unistused pole sada protsenti täitunud. Uskusime, et taastades muinsuste muinsuse – Eesti Vabariigi –, läheb kõik korda. Paraku ei ole helesinine unistus kõigi mälestiste kordategemisest täitunud.
••Kui vana olite?Nelikümmend.
••Parim iga, silmad säramas, tahtest tulvil. Kui vaatan mõningaid tänaseid neljakümneseid poliitikuid, näen pigem stagnatsiooni, halle silmi ja lõpmatut juttu, et seadused ei võimalda midagi teha. Kuhu on kadunud EMS-i vaimsus, et kui olukord või seadus ei meeldi, siis tuleb see ümber teha?Ajalugu on spiraalne, tõusude vahele jääb paigalseis. Täna läheb mulle väga hinge üksteise peale näpuga näitamine. Teha tuleb! Muinsuskaitseklubide Jüri kokkutulekuga 26 aasta eest ja kirikaia puhastamisega näitasime, et isegi Nõukogude võimu tingimustes on võimalik ise midagi ära teha. Päevaga suutsime! Miks me siis täna ootame, et keegi teine peaks me eest töö ära tegema ajal, kui meie näitame näpuga nende saja ühe peale? Miks näpuga näitajad ise ei kandideeri? Riik pole kusagil kaugel, mina olengi riik. Kes ütleb, et on valesti, sellel on moraalne kohus näidata, kuidas ajada asja õigesti.
••Eks valedele asjadele osutajaid on piisavalt. Aga kui mõistlikud ettepanekud põrkavad vastu kummist seina?On neidki, kes vastutuse võtnud, riigikokku läinud. Ka nende kohta öeldakse varsti halvasti. Surnud ring. Kui olin viiene, nägin musta krantsi, kes hakkas vurrina keerlema. Mida enam keerles, seda vihasemaks ta läks. Olin ehmunud. Ja ema selgitas mulle, et see koer on loll: ta ajab oma saba taga, ei saa aru, et see on oma saba, mitte võõra koera saba. Mõnikord on Eesti ühiskond samasugune kui too Viljandimaa loll koer, kes uriseb oma saba peale.
