Kunagine Eesti Kongressi liige ning kolmel korral riigikogu saadikuks olnud Trivimi Velliste leiab, et välispidises on Eesti viimase 20 aastaga saavutanud loodetust rohkem, sisus aga tunduvalt vähem.
Olen korduvalt rõhutanud: meil on uuemas ajaloos olnud palju õnne – me saime oma vabaduse tagasi palju valutumalt, kui oskasime loota ka kõige julgemates unistustes. Meil ei tulnud võidelda uues vabadussõjas ega valada veel kord eesti meeste verd. Tagantjärele näib kõik just nagu enesestmõistetav, ent meie saatus oli mitmel hetkel noateral.
Meie endi osa – meie laulev revolutsioon – oli kindlasti väga oluline, aga veelgi olulisemad olid ilmselt meist vähesõltunud tegurid, Nõukogude impeeriumi sisemine väsimine esmajoones. Lääne demokraatliku poliitika toetus oli väga kõhklev – meid hoiatati: ärge ilma asjata kõigutage paati. Tasakaal ja rahu üle kõige!
Erakordselt oluline on, et meil õnnestus taastada seaduslik riigivõim kogu aeg õiguslikult eksisteerinud Eesti Vabariigis. Me ei teinud seda rumalust, et kuulutada end Nõukogude Liidust eraldunud "endiseks liiduvabariigiks", mis siiamaani oleks Kremlile äärmiselt mokka mööda kõigi sellest tulenevate praktiliste järelmitega.
Üle igasuguste ootuste on ka meie kiire lõimumine Läände, NATO-liikmelisuse tõttu järsult tugevnenud julgeolekutunne ning Euroopa Liidust tulenenud kiire majandusliku heaolu tõus. Kuid kindlasti ei osanud enamik meist kaks aastakümmet tagasi näha vabaduse ja turumajanduse võimalikke varjukülgi. Nüüd oleme nendega tutvust teinud ja äsja kuulnud ka Dalai-laama meeldetuletust: raha ja väline võim ei too veel kaugeltki õnne.
Ma ei tea, missugust Eestit peavad silmas meie tänased noored. Tean, et paljud kehitavad tänase kodumaa peale õlgu ja otsivad paremat mujalt. Mõned ajutiselt, teised igavesti. Selle asemel, et üheskoos ja ise Eesti paremaks muuta. Paljud arvavad, et keegi teine peab neile Eesti elamiskõlbuliseks muutma, küll siis ehk tuleks ka tagasi. Kes peaks olema see "keegi teine"?
Ma olen viimase kolme aasta jooksul näinud ainult üht juhtumit, mil noor neiu loovutas linnaliini bussis oma istekoha sisenenud vanurile. Muidu näen algpeatuses pensionäride ja noorte võidujooksu vabadele kohtadele. See kõik meenutab loomakarja laudauksel. Ometi on tegemist meie vanavanemate ja lapselastega. Kas see nähtus ei ole mitte jäämäe veepealne osa, mis jutustab üsna hirmsat lugu meie sisemisest arengust – just vastupidises suunas sellele, millele kutsus üles Tiibeti vaimne juht.
Mis tähtsust on meie haridusreformidel ja sõnadel konkurentsivõimest, kui meil kasvavad robotid, kelle jaoks ülim väärtus on vaid kehalisel naudingul? Konkurentsivõime mille jaoks, kelle nimel, liikumisel kuhu? Aga ma olen näinud ka teistsuguseid noori, harvem.
Muidugi pole siin jutt mingist erilisest Eesti arenguteest, vaid kahjuks kogu õhtumaa allakäigust. Poliitiline korrektsus ei luba nimetada asju õigete nimedega, aga õhtumaa on juba tugevasti alla käinud. Ja kõige hullem – ta ise ei näe seda.
Kuigi meie olukord on äärmiselt kahetsusväärne, on see siiski palju talutavam kui kunagine vabaduse puudumine ja terror. Kakskümmend aastat tagasi lootsid paljud hoopis vähemat, aga samas sisult paremat. Oleme jõudnud hoopis vastupidisele ja vastuolulisele tulemusele. Välispidises oleme saavutanud loodetust rohkem, sisus aga tunduvalt vähem.
Olukorda paremaks muuta saame ainult meie ise, mitte keegi teine.
