28. veebruar 2015
Artemi Troitski, kolumnist
www.DELFI.ee
Artemi Troitski
Foto: Aleksei Danitšev, RIA Novosti

Kolumnist Artemi Troitski kirjutas oma kommentaaris Delfile, et Venemaa opositsioonipoliitik Boriss Nemtsovi tapmine on poliitiline mõrv. Näpuga näitas ta Venemaad vallanud agressiivsele õhkkonnale.

Kesköö kandis sillal, mis viib Punaselt väljakult Bolotnaja poole, täiesti Kremli ja Vassili Blažennõi katedraali kõrval lasti lühikese maa pealt maha üks kõige tuntumatest ja mõjukamatest Venemaa opositsioonipoliitikutest - Boriss Nemtsov. Selle artikli kirjutamise ajaks pole mõrtsukat tabatud.

Miks tapeti?

Pole ka kõige väiksemat kahtlust selles, et mahalaskmise põhjused on poliitilised. Boriss ei tegelenud juba ammu enam mingi äriga, ei Moskvas, kus ta elas, ega Jaroslavlis, kus ta oli oblastiduuma liige. Isiklikus elus järgis poissmehetraditsioone, aga mingeid draamasid ega skandaale ei provotseerinud. Võibolla kollased-riiklikud ajakirjandusväljaanded proovivad välja tõmmata mingeid olmelisi või ärilisi versioone, aga neid isegi ei tasu tõsiselt arutada.

Kes tappis?

Tõenäosus, et osalesid riiklikud eriteenistused, on minimaalne. Isegi, kui neile oleks antud taoline ülesanne (mis on samuti vähetõenäoline - vaata altpoolt), ei hakkaks nad end häbistama, korraldades terroriakti Kremli lähedal. Päris kindlasti on tapmine "antimaidani" radikaalide tegu, kes toetavad võime, aga tegutsevad piisavalt iseseisvalt. Need võivad olla Donbassi võitlejad, tšetšeenidest "Putini jalavägi", natsionaalbolševikud, salajastes sõjalis-patriootlikes ringides osalejad. Arvatavasti tehakse katse teatada, et Nemtsovi tapmine on opositsiooni provokatsiooniline salasepitsus või lausa konkurentsivõitlus antiputinlaste laagris; künismi on meie meedias, eriti internetis, piisavalt.

Miks Nemtsov?

Boriss ei olnud vene opositsionääride seas kõige populaarsem ja autoriteetsem, see koht kuulub õigusega Aleksei Navalnõile. Aga Navalnõid ei lase niisama lihtsalt maha, ta on koduarestis, see tähendab, et ta on kas eeluurimisisolaatoris või militsionääridest ümbritsetud. Aga Nemtsov on järjekorras teine. Lisaks on ta - erinevalt paljudest teistest protestide korraldajatest, kes on ilmetud ja kurvad - ilus ja karismaatiline, lõbus ja muretu... mis opositsiooni vihkajaid eriti ärritas. Ka sihtmärgina oli ta suur ja lihtne, võis õhtul hilja tütarlapsega jalutada ilma igasuguse kaitseta.

Kellele oli see kasulik?

Kõige tumedam küsimus. Mida ka ei räägitaks, Putinile ja võimule on Boriss Nemtsovi surm ebavajalik - seda enam, et see on nii demonstratiivselt korraldatud. Mitte sellepärast, et see on "järjekordne löök Venemaa prestiižile ja mainele" - sest see prestiiž on niigi langenud põrandaliistustki madalamale ja võimud on sellele käega löönud. Aga sellepärast, et surnud Nemtsov on Kremlile märtri ja võitluse sümbolina ohtlikum kui elav poliitik, kellel polnud enam erilisi väljavaateid. See on nagu Putini küüniline fraas Anna Politkovskaja tapmise kohta - et tema surm tõi rohkem häda kui tema ajakirjanduslik töö. See kui tõuge riigisisese olukorra edasisele teravnemisele ja protestide radikaliseerumisele ei ole võimudele soodne. "Antimaidanlaste" terrorile võib opositsioon samaga vastata ja algabki pihta... Teiselt poolt, hirmutamise ja survestamise teona sobitub Boriss Nemtsovi tapmine kahtlemata Kremli praegusesse sisepoliitikasse. Ja tõestab, kui alatu ja ohtlik ta on.

Kes on süüdi?

Süüdi on olukord riigis: agressiivne, talumatu, hüsteeriline. Kes tekitasid sihikindlalt ja professionaalselt selle õudse atmosfääri? Teate isegi väga hästi; eriliselt suure tänu tahaks öelda üleriigilisele televisioonile. Praeguseks tundub, et olukord on väljunud kontrolli alt, Putini ärikaaslaste loodud ekstremismi koletis pääses lahti presidendi administratsiooni lühikesest ketist ja hakkab iseseisvalt raevutsema.

Mis edasi saab?

On kolm stsenaariumi.
1. Võim, põhjendatult kartes tulevasi hirmutavaid tagajärgi, paiskab kõik oma jõud terrorismi mahasurumisele: Nemtsovi tapja püütakse kinni, "antimaidan" kustutatakse vaikselt, Ida-Ukraina mässulistelt võetakse relvad või hakatakse neid vähemalt ka tegelikkuses tugevalt kontrollima.
2. Jätkub juba alustatud kurss ja kartes reaktsiooni Nemtsovi surmale suurendab Kreml survet opositsioonile, hävitades allesjäänud kodanikuvabadused riigis; selles osalevad aktiivselt "surmaeskadronid".
3. Riik tardub. Opositsioon peab meeleavaldusi, "loova klassi" rongkäikudele lendavad peale löömameeste kambad kurikate ja šokirelvadega.

Vastasseisu lõppu ei julge ma ennustada, aga sellest tuleb tõeline Lõpp. Rahuaegse Venemaa lõpp sellisel kujul, nagu me teda teadsime.

Märkmed: