Marko Mihkelson
Hetkest, kui värskelt ametisse vannutatud Ameerika Ühendriikide 45. president Donald Trump ütles oma inauguratsioonikõne esimesed laused, sai kõigile selgeks, et alanud on uus ajastu mitte üksnes USA-le, vaid kogu maailmale.
Jälgisin Trumpi kõnet Washingtonis Kapitooliumi lähistel Kanada saatkonnas koos oma kolleegidega NATO Parlamentaarsest Assambleest. Mis seal salata, esimene reaktsioon oli paljudel nõutus. Ilmselt oli nii mõnelgi tekkinud lootus, et presidendiks saades muudab Trump oma hoiakuid ning jätab edu toonud värvika kampaania selja taha.
Ilmselt poleks Trump tema ise, kui ta seda oleks teinud. Nii ongi tema esimene nädal presidendiametis olnud täis tõsist tulevärki, kus meedia on püüdnud sõna otseses mõttes hapnikupuuduses vaeveldes sammu pidada kõigi Trumpi otsuste ning väljaütlemistega.
Lisaks kodumeediale on Trump eeldatult suutnud vallutada kogu maailma tähelepanu. Analüüsitakse iga tema lauset ning iga tema otsust. Ja ootuspäraselt on küsimusi ikka rohkem kui vastuseid. Sest Trump on ettearvamatu ja vastuoluline.
Viimase kahe kuu jooksul olen nii Washingtonis kui Tallinnas kohtunud mitmete USA mõjukate poliitikute ning analüütikutega. Kuigi nende hulgas on ka neid, kes kuuluvad Trumpi laiemasse siseringi, jäävad paljud kidakeelseks, kui jutt läheb uue presidendi laiemale välispoliitilisele strateegiale.
Kas ja milline see on ja kui kaugele läbimõeldud, ei tea täpsemalt keegi. Ma olen kuulnud senaatoritelt arvamust, et Trumpi ametiaja esimestel kuudel võib oodata katseid parandada suhteid Venemaaga ning tõsta panuseid suhetes Hiinaga. Trumpi lähedane nõunik on meie diplomaadile kinnitanud, et keskseks küsimuseks kujuneb võitlus rahvusvahelise islamiterrorismi vastu ning samas soovib USA oluliselt tugevdada oma küberkaitset.
Senaator John McCain rõhutas meie kohtumistel näiteks Eestitki hästi teadva erukindral James Mattise rolli uue kaitseministrina ning seda, et Trump on otsustanud oluliselt tugevdada relvajõudusid.
Nii McCain kui kõik tema kolleegid Senatis, kellega olen kohtunud, on üheselt väljendanud tugevat toetust NATO liitlastele. Samas on liitlassuhete tugevdamise aluseks USA poolt vaadates Euroopa partnerite panuse suurendamine. See pole sugugi üksnes Trumpi, vaid Kongressi enamuse kindel seisukoht. Euroopa peab hakkama rohkem panustama ühiskaitsesse.
Esimese nädalaga on president Trump oma valimislubadusi täitma asudes põhjustanud kriisi suhetes Mehhikoga, sulgenud piirid immigrantidele mitmetest moslemiriikidest, väljunud Vaikse ookeani riikide kaubandusleppest, tunnustanud Suurbritanniat Brexiti eest ning tekitanud seeläbi kõhklusi Euroopa Liidus, andnud käsu “turvaalade” loomise ettevalmistamiseks Süürias, nõudnud Pentagonilt 30 päevaga strateegiat Islamiriigi hävitamiseks, reforminud rahvuslikku julgeolekunõukogu (see sisaldab muuhulgas vanemnõunik Bannonile täiendava rolli andmist, samas üllatuslikult luurejuhi ja relvajõudude staabiülema kõrvalejätmist), rääkinud telefoni teel teiste seas Saksamaa kantsleri Angela Merkeli, Jaapani peaministri Shinzo Abe, Prantsusmaa presidendi Francois Hollande’i, Austraalia peaministri Malcolm Turnbulli ja Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.
Seda kõike pole ühe nädala kohta sugugi vähe. Kaugel sellest. Trump on avanud sõnaotseses mõttes korraga mitu väga tõsist diplomaatilist rinnet, kus edu saavutamine pole sugugi tagatud. Seda veel eriti ajal, kui USA Senat pole veel kinnitanud välisminister Rex Tillersoni kandidatuuri ning suur osa välisministeeriumi juhtkonnast, kaasa arvatud USA suursaadikud paljudes maailma riikides, on oma ametitest tagasi kutsutud või lahkunud.
Need, kes jälgisid James Mattise ja Rex Tillersoni kuulamisi USA Senati vastavates komisjonides, nägid ilmekalt, kui keskseks teemaks USA tipp-poliitikutele on tõusnud Venemaa küsimus. Kõik olulisemad küsimused algasid sellest, kuidas kaitse- ja välisministri kandidaadid näevad USA suhteid agressiivse ning rahvusvahelisest õigusest mittehooliva Venemaaga. Loomulikult lisandusid sinna valimiseelse häkkimise varjupooled.
See on esimene kord pärast Nõukogude Liidu varisemist 25 aastat tagasi, kui Venemaa on tõusnud USA välispoliitika üheks peamiseks väljakutseks. Tõsi, seda on väljendanud eeskätt Kongressi liikmed ning uude administratsiooni tõusvad Mattis, Tillerson ja ka näiteks USA suursaadikuks ÜROs saav endine Lõuna-Karoliina kuberner Nikki Hailey.
Samas on aga president Donald Trump hoidnud kõigi meeli ärevuses, sest erinevalt oma administratsiooni võtmeisikutest on ta eelistanud silmnähtavalt tagasihoidlikku joont Venemaa suhtes. Pilti on muutnud kirevamaks õhku visatud süüdistused Trumpi ja tema kampaaniameeskonna liikmete võimalikest seostest Venemaa juhtkonnaga.
Läinud nädala lõpul liikusid koguni kuuldused, et Valge maja on valmis ühepoolselt lõpetama osa sanktsioone Venemaa vastu. Trump on korduvalt rõhutanud, et tema eesmärgiks on võimalusel heade suhete loomine Venemaaga.
Eesti vaatenurga juurde tulles poleks meile miski parem, kui pinged Venemaa ja Lääne suhetes väheneksid. Sellest oleks Eestil ja teistel piiririikidel ju vaat et kõige enam võita. Paraku viitab senine kogemus (aga Trump pole USA viimaste presidentide seas esimene katsetaja) ning Venemaa kasvavad ambitsioonid, et vaba maailma liiderriigil ja seda täiel määral vastustaval Kremlil napib püsivaks pingelõdvendusleppeks kokkupuutepinda.
Venemaa huvi lõhkuda Lääne ühtsust ja murendada USA usutavat liidrirolli selles pole ju kuhugi kadunud. Moskvas usutakse, et president Trump võib oma kätega teha palju seda, mida muidu oleks Venemaa pidanud tegema teiste vahenditega. Venemaa ei taha USA võimu tugevnemist. Vähemalt mitte vaba maailma liidrina.
Nagu eeldati, kujunes Trumpi ja Putini esimese telefonivestluse keskseks küsimuseks võimalik ühine võitlus rahvusvahelise terrorismi vastu Süürias ja mujal. Mida see täpsemalt tähendab, näitab mõistagi aeg. Samuti on lahti seletamata kahepoolsete majandussuhete arendamine, eriti kui arvestada, et jätkuvalt on kehtimas Venemaa vastased sanktsioonid.
Sanktsioonide ühepoolne mahavõtmine, mille võimalikkusest levis sotsiaalmeedias kõmu, ei muuda Ameerika Ühendriikide julgeolekut tugevamaks ega loo paremaid eeldusi USA huvidest lähtuvalt suhete parandamiseks Venemaaga.
Siin on vaieldamatult keskseks teemaks USA presidendi lähenemine Ukraina küsimusele. Prantsusmaa riigipea tuletas Trumpile meelde, et sanktsioone saab leevendada üksnes Minski lepete elluviimise järel. Sama meelt oli ka Valges majas kohal käinud Briti peaminister Theresa May. Trump ise pole nii selgelt oma seisukohta väljendanud.
Trump ja Putin rääkisid esmavestluses ka Ukraina teemadel (nagu väidab Kreml), kuigi detaile ei avaldata. Samal ajal ei näita Ida-Ukrainas toimuv muutusemärke. Läinud reede ja laupäeva jooksul oli seal harjumuspäraselt rahutu. Rindejoonel fikseeriti enam kui 110 tulelööki Ukraina relvajõudude positsioonide pihta. Nendes sai haavata vähemalt seitse Ukraina sõdurit.
On ilmne, et Trumpi soov parandada suhteid Venemaaga ei ole võimalik Ukraina küsimust eirates. Sellest võib kujuneda üleüldse president Trumpi lakmustest. Siin on mängus palju enam kui USA enda rahvuslikud huvid. Küsimuse all on ei rohkem ega vähem see, kas Ameerika Ühendriigid jätkavad vaba maailma liidrina või võtab võimust isolatsionistlikust meelsusest kantud reaalpoliitiline kalkulatsioon. Vastust sellele küsimusele ootab kogu läänemaailm, sealhulgas ka Eesti.
Täna on paraku ilmekas ja varasematest USA presidentidest erinev Trumpi tagasihoidlikkus vaba ja demokraatliku maailma tähtsustamisel rahu ja stabiilsuse hoidmisel pärast Teist maailmasõda.
Trump ise on ennast võrrelnud Ronald Reaganiga, kes on paljudele ameeriklastele viimaste kümnendite parim president. Samas oli just Reagan see, tänu kelle kindlale veendumusele vaba inimese moraalsest jõust ning tema juhitud USA rollile vaba maailma liidrina lõi eeldused ka Eesti vabanemiseks ning iseseisvuse taastamiseks 1991. aastal.
Ronald Reagan ütles 20. jaanuaril 1981 oma suurepärases inauguratsioonikõnes selgelt ja kõlavalt: “Me oleme vabaduse võrdkuju ning lootuse majakas nendele, kellel pole täna vabadust. Nende naabrite ja liitlastega, kes jagavad meie vabadust, tugevdame meie ajaloolisi sidemeid ning kinnitame neile oma toetust ja kindlat pühendumust. /--/ Üle kõige me peame mõistma, et mitte ükski arsenal ega relv selles maailma arsenalis pole nii mõjus kui vaba mehe ja naise tahe ning moraalne kangelaslikkus”.
Reaganil polnud sugugi kergem hetk presidendiametisse asudes kui täna Trumpil. Väljakutseid oli vaat et rohkem, kuid tema usk USA liidrirolli viis lõpuks võidule Külmas sõjas.
President Trump kinnitas telefonivestluses Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga NATO fundamentaalset rolli transatlantilistes suhetes, mida peab tugevdama kõigi võrdväärne panus 21. sajandi väljakutsetega toimetulemiseks. Ühendriikide mehhaniseeritud üksuste saabumine Poola kinnitab Washingtoni täit valmisolekut viia ellu NATO Varssavi tippkohtumisel kokkulepitu.
Eesti ja ka teiste Balti riikide jaoks on täna äärmiselt oluline, et meie tavapäraselt aktiivne diplomaatiline tegevus USA suunal tihendaks kontakte uue administratsiooniga ning võimaldaks leida neid valdkondi, kus me saame koos panustada ühiste huvide nimel. Puudutagu need siis näiteks küberkaitset, võitlust rahvusvahelise terrorismiga või liitlassuhete tugevdamist võetud kohustuste täitmise kaudu.
Allikas: autori blogi, 03.02.2017
Trumpi maailm ja Eesti (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Arvamus
TRENDING
