Halvim on möödas. 1968. aastal pälvis Betti Alver Juhan Liivi nimelise
luuleauhinna.
Arhiivifoto
luuleauhinna.
Arhiivifoto
Betti Alveri sünnist möödus 23. novembril 2006 terve sajand. Tähistame seda sündmust nüüd tagantjärele lugemisteatri ILUTULI korraldusel 10. oktoobril kell 19.00 Tartu College’i saalis, kus tulevad esitamisele Alveri luuletused nii sõnas kui muusikas.
Betti Alveri aukartust äratava loomingu kohta on paljud kriitikud, sh Ants Oras, Aleksander Aspel, Paul-Eerik Rummo, Karl Muru jt sõna võtnud ja oma hinnangu andnud. Seetõttu püüan allpool lihtsalt valgustada tema luule mõningaid aspekte oma silmade ja tunnete läbi nähtuna.
Pean Alverit Eesti luule preestrinnaks, kes viis eesti luule täiuslikkuse tippu. Ta pidas loomingut pühaks tööks, mis kohustas inimest, kellele see anne antud, aususele, siirusele, sisevaatlusele ja oma luulekreedole truuks jääma. Oma luule-tõekspidamisi avaldas Alver juba 1939. a luuletuses „Suurest haardest“, milles on read: „…aga kindlalt hoides piiki nagu sõdur haldjariiki kaitse” ja „kilbi keskel kiiri koonda, kuumas tapluseski moonda/ kullaks vaske./ Kui sul võiduks puudub rangus, olgu vähemalt su langus/ raske./“
Humoorikas luuletuses „Kodune kirjandustund“ eitab B. Alver kunsti simuleerimist ükskõik milliste sõnakeerutuste abil ja imetleb tõelise kunsti raskesti saavutatavust, kõrgust ja sügavust.
Betti on ise tunnistanud, et ta luuletused on raske ja aeganõudva töö vili. Midagi pole kergelt tulnud, isegi mitte ta mänglevad, tuju ja bravuuri täis laulud. Päevikumärkmest 1982 leiame 76aastase luuletaja veendumuse: „Mind ei huvita enam kunstis, ega eriti kirjanduses mingid iluvigurid, vaid ainult inimese sügav – ja kas-või traagiline maailma- ja enesetunnetus.“
Vaatleksin peamiselt Alveri luulet, mis on kirjutatud pärast 20aastast vaikimist nõukogude ajal. Kõigist läbielatud kannatustest hoolimata ei ole Betti hilisemad luuletused halavad nutulaulud, vaid „õhutavad eluusku, elurõõmu, vastupidamist ja eetilist sirgjoonelisust“. (Karl Muru). Bettit võiks kõrvutada „kotuse lille” sõltumatuse ja vastupidavusega („Pärast pikka põuda”). Kui hirmus torm hävitas kõik aias kasvanud lilled ja kultiveeritud taimed, siis isepäine, viletsast maapinnast võrsunud kotuse lill, „kes kartis kammitsat ja karku“, jäi tormi trotsides alles ja oli isegi uued õielaternad avanud. “See tore taim,/ see tõrges lill,/ see omajuur/ või mis ta oli…//
See tõrges lill, see omajuur, oli võimeline kirjutama luuleridu, mis on mulle sügava, aukartustäratava mulje jätnud.
„Ka vaevade varjus/ leinade ligi/ sünnivad suured/ leidjad ja loojad// („Põdural põllul“). „Üks tulekübe on mu põu/ üks kübe kaduvikus,/ üks kübe, mida kiigutab/ hell ema – /inimlikkus!“ („Tulelaul“). Pühendusluuletuses Marie Underile, lausub Alver lõpustroofis: „Ei kivis ole kõlapinda/ ega mõõgas midagi head –/ seepärast me inimrinda/ looja/ kirjutas/ oma read.“// Luuletuses „Jälle ja jälle” räägib autor oma südametunnistusega: „Ma oma võimetuses vahel vihkan sind!/ Kuid sinuta, mu süüdistaja,/ ma siiski, siiski elada ei taha,/ ma elada ei saa,/ ma elada ei tohi!”
Kui rinne 1944. a. sügisel lähenes, keeldus Betti Alver kodumaalt lahkumast, arvates, et nii tema kui ka ta luuletajast abikaasa Heiti Talvik ei olnud kellelegi kurja teinud. Vahetult sõja järel tegutsesid Alver ja Talvik ilukirjanduse tõlkijatena eesti keelde. Mais 1945 arreteeriti Heiti Talvik poliitiliselt kahtlase isikuna. 1947. a. varakevadel saadeti ta Siberi-teekonnale kui „sotsiaalselt kardetav element“. Talvik haigestus ja suri 19. juulil 1947. Hiljem kirjutas poetess luuletuse „Võlg“, mis on pühendatud armastatud abikaasale, kellel ees „oli raudne tee“, mis viis ta vastu hukkumisele.
„Kas iial saab tasa mu hingevõlg?/ Alul võeti ära/ mu sõba/ ja sõlg,/ mu võlupeegel,/ mu imelill,/ mu hõbehäälega/ vilespill./ Siis nõudja võttis ka joomanõu,/ võttis ära mu rõõmu ja elujõu/ võttis minult mu kodu,/ lambi ja lee –/ kuid võlga,/ mu võlga/ see tasa ei tee.“ Võla all mõtleb luuletaja arvatavasti armastust, inspiratsiooni, tuge, nõuannet, mida Heiti Talvik talle pakkus.
Jaanuaris 1947 suri Betti Alveri ema, veebruaris 1948 isa. Kaotuse leinast ja masendusest hoolimata pidi ta edasi töötama, sest ülalpidamist pidi ju kuidagi teenima. Ta võttis 1948. a. vastu pakkumise oma lemmikkirjaniku, Aleksander Pushkini luule tõlkimiseks. Pushkini valimik „Luuletusi“ ilmus 1949, selles oli 24 luuletust ja kolm pikka poeemi.
Bettilt taheti luuletusi kommunistliku noorsooühingu ja Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks; temalt oodati teoseid rahuvõitlusest ja üleminekust kommunismile. Tal soovitati „võtta kriitilise luubi alla oma kodanliku Eesti aegne looming ja anda sellele marksistlik-leninistlik hinnang“. (Karl Muru). Sellest Alver muidugi keeldus. Tema tollane hingeline seisund ilmneb luuletuses „Kevadekartus” (1946), mille ta saatis Mart Lepikule, kellega ta 1956. a. abiellus ja kellest sai tema toetaja, julgustaja ja kaitsja.
1950. a VIII partei pleenumile järgnesid repressioonid. 5. mail 1950 teatas Kirjanike Liidu juhatuse sekretär Magnus Malk, et Betti Alver otsustati kustutada Kirjanike Liidu nimekirjast kui isik, kelle tegevus on vastuolus sotsialistliku ülesehitusega. (K.M.) Ajakirjas Looming ilmus Magnus Malgu mõnitavas artiklis „Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus“ Betti kohta lõik: „Kodanlikud natsionalistid püüdsid pidevalt kilbile tõsta kodanlusaegse dekadentliku luule ühe kõige mandunuma ja reaktsioonilisema esindaja Alveri luuletajaisikut, rõhutades, nagu omaks see roiskumiselaulik suuri teeneid meie värsikultuuri arendamisel. Tegelikult oli Alver oma loomingus ainult armetu lääne dekadentide jäljendaja.”
Kuna Betti Alver oli kirjanike hulgast välja visatud, puudus tal võimalus oma loomingu trükis avaldamiseks. Tema sügavat alandust ja solvumist väljendab luuletus „Laul“. „Kui, kõrvus häbinaer ja hele vile,/ sa nagu surnu oma külmas toas/ kesköösel kukud sängis kummargile/ ja tunned: „Lõpp!/ Vaid unustust! Mul pole tegu muuga!” – / siis keegi koputab su akna taga.// Laul jookseb tuppa laternaga,/ toob kaasa elukirjad eksinule/ ja loeb neid ette oma lapsesuuga.“ Jälle saab hingeummikust päästjaks laul – luule, kes tõmbab ta ahastustundest välja ja turgutab edasi elama. „Tolmus ja tules” ilmunud luuletus „Raugad“ lõpeb ridadega: „Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik/ lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.”
20 aasta vältel loobus Alver omaloomingust ja töötas võõrkeelse luule eestindamise alal. 1955. a alustas Betti lepinguliselt Pushkini „Jevgeni Onegini“ tõlkimist ja pühendas igale peatükile terve aasta. Raamat ilmus 1964. a 18.000-lises tiraazis ja pälvis õigustatult tõlke meisterlikkuse tõttu suure tunnustuse. 1956. a kutsuti Alver tagasi Kirjanike Liidu liikmeks. 50. sünnipäeval õnnitleti teda ajakirjas Looming ja sooviti jõudu uuteks luuletuste ja poeemide loomiseks ning teatati et „juhatus peab vajalikuks ja soovitavaks 1957. aastal välja anda Teie luule valikkogu, kui Teil endal peaks olema selleks soovi”. Alles 1965. a tuli Alver Loomingus avaldatud kahe luuletusega „Läbi lillede“ ja „Tähetund“ tagasi lugejate ette.
Luuletuses „Tuulde räägitud“, kus küsitlejaks võib olla luuletaja enese südametunnistuse hääl, kes esitab rangelt süüdistavaid küsimusi autorile, aga samal ajal ka eesti rahvale: „Kas loopisid kui raibet lubjahauda/ sa ladvasaaki tema kodupuust?/ Kas hooplesid sa oma häbiauga?/ Kas roomasid?/ Kas läksid surmasuust/ sa ülbe ülekohtu pidulauda?//“ ja „Sa tead: ka ilusamal inimsuse imel/ on inimlikud piirid./ Sest ei ole pühadusi, mille nimel/ võid mõnitada inimest.“
Olen vahel selle üle mõelnud, et kas Betti tegi õige otsuse mitte välismaale põgeneda, vaid kodumaale jääda. Arvan kindlalt, et vastus on JAA. Tema kaotustest, kannatustest, valudest, leinadest, viletsustest, alandustest ja masendusest, kasvas välja suur, kõikemõistev inimlik luule, mis on ajatu. Eestis jagas ta oma maa ja rahva rasket saatust ning sõnastas seda isiklike läbielamuste kaudu tunde-ehedalt ja võimsalt. Kaugel kodumaast võib luuletaja küll kirjutada leina- ja kaotuslaule kõige selle üle, „mis kunagi oli“, kuid nendel lauludel puudub läbielatu intensiivsus ja traagika. Kunagi kirjutasin read: „Selle ilma valukojast/ ainsana ma võtan kaasa/ õrnaks karastatud hinge.“ Küllap arvas seda Bettigi, sest lõpustroofis „Iiru—Aaru“ lausub ta: „Oh Saatus,/ võta piduööd,/ mu lillemeel/ ja linnukeel –/ kuid mitte täppi tagasi/ ei anna mureminutist/ ma Iiru—Aaru,/ egoist.“ Ta teab, et peamiselt läbi murede ja kannatuste kasvab ja õilistub inimhing ning sünnib suur ja aegumatu luule.