Mulle tuli e-postiga kiri koos fotoga. Pärast Kagu-Aasiat tabanud tsunamit otsis umbes kaheaastane poisike oma vanemaid. Laps oli Taimaal haiglas ja tema rahvus teadmata. Pakuti välja, et ta võiks olla pärit Põhjamaadest.

Hiljem selgus, et lapse onu oli ta juba internetis levitatud pildi järgi ära tundnud ja tema juurde sõitnud. Päris õnnelik selle loo lõpp siiski ei olnud, sest poisikese ema ja vanaema jäid katastroofis kadunuks. Isa ja vanaisa olevat loodetavasti ühes teises haiglas.

Üks Kagu-Aasiast koju jõudnud Eesti ettevõtja ütles Postimehele: „Sain aru, et elus võib kõik väga ootamatult lõppeda.” Paljudel on kogu senine elu purustatud.

Ilmselt annab tsunami tekitatud segadus veel kauaks kõneainet, tööd ja muret. Ühed on aitajad, teised isiklikult loodusõnnetuse ohvrid. Ka neid jätkub, kes on täiesti ükskõiksed või teiste abistamistöö suhtes kriitilised.

Turistid ja kohalikud

Kagu-Aasia katastroofiga on paljud maad seotud seal viibinud turistide tõttu. Eestini on kõige rohkem jõudnud Põhjamaade valu, kuid ka kolm eestlast on kadunud.

Mõnele lihtsale inimesele, kellele lõunamaa puhkus kättesaamatuks unistuseks jääb, võib Kagu-Aasia õnnetus tunduda rikaste murena. Nii on see vaid näiliselt. Turistid võisid rikkad olla, kuid Aasia kohalikest elanikest kannatasid eelkõige vaesemad inimesed.

Teated tulid meile küll kõigepealt turismipiirkondadest. See on arusaadav, sest seal oli ajakirjanikke või jõudsid nad sinna kergemini kohale. Ka lugejaid huvitasid esmajärjekorras teated oma kaasmaalastest. Millises olukorras on tsunami teele jäänud maade põliselanikud näiteks kuskil rannaäärses kalurikülas, alles hakkab selguma.

Kadunud turistide arv oli algul tohutu, kuid on õnneks päev-päevalt vähenenud. Samas suurenevad hinnangud surma saanud kohalike inimeste arvu kohta. Et tegelik hukkunute hulk teadmata jääb, on ilmne.

Hinge- ja majandusabi

Praegu kogutakse üle maailma tsunamiohvrite aitamiseks raha, kriisipiirkonda saadetakse spetsialiste. Ka Eesti pole siin kõrvale jäänud. Juba olevat kogutud poolteist miljonit krooni ja eestlastest abilised on Kagu-Aasiasse sõitnud.

Abi vajavad ka niisugused inimesed, kes said täie tervisega ja ilma materiaalsete kaotusteta koju. Hirmsad vaatepildid, mida nad nägid ja surmaohu tajumine vaevavad nende mõtlemist.

Üks pääsenu rääkis Postimehele, et Leipzigi lennujaamas oli avatud kriisikeskus. Kagu-Aasiast saabujad said sooja sööki, neid ootasid psühholoogid ja pastorid. Mõistmist ja abi vajavad ka Eestisse tagasi jõudnud inimesed. Kriisikeskuse loomisest pole Eestis siiski veel teatatud.

Rikkad ja vaesed

Rikkad maad on andnud tsunamiohvritele suuri summasid ja loodetavasti annavad veel. Juba on avaldatud arvamust, et Eestis on endalgi probleeme küllalt. Kui kunagi ise rikkamaks saame, küll siis hakkame aitama ka teisi.

Ega see esimene abiaktsioon maailmas ole. Mõnigi kord on välja tulnud, et kuigi rikaste abisaadetised on suured ja muljetavaldavad, tuleb vaesemate väikestest toetustest kokku rohkem. Nii ei ole kellegi annetus tähtsusetu.

Ei maksa ootama jääda, millal meil tekib üleliigset raha. Seda ei juhtu kindlasti kunagi. Abi ei anta sellepärast, et endal poleks raha kuskile panna, vaid vajaduse pärast ja inimlikust soovist aidata.

Eestit aidati

Eesti on alates laulvast revolutsioonist saanud ise väga palju abi. Tegelikult saame praegugi. Tõsi, Eesti aitajad on olnud meist rikkamad. Aga ilmselt oleme meie Kagu-Aasia kodutuks jäänud lihtrahvast ka rikkamad.

Humanitaarabi kõrgperioodil saadeti Eestisse peale vajalike asjade ka väärtusetut, mis siin kohe prügimäele rändas. Selliste saadetiste taga oli naiivset arvamist, et eestlased on lausa purupaljad. Paljud tsunami teele jäänud piirkonnad aga ongi kõigest ilma. Loodetavasti on sealne katastroofiabi õigesti korraldatud.

Juba on mõni Eestit varem aidanud organisatsioon meie poole pöördunud, et me nüüd koos nendega tsunamiohvritele appi tõttaksime. Sellest keeldumine ei oleks enam varalise vaesuse, vaid vildaka mõtteviisi küsimus.

Märkmed: