Aino Siebert
Aasta 2004 lõppes suure traumaga. Enam kui 100.000 inimese surm halvab meid, tekitades hirmu, abitust, meeleheidet, valu, leina ja kaastunnet. Ajal, mil Sri Lankal, Indias või Indoneesias otsitakse ikka veel kadunud inimesi ning võitlus epideemiate, varustuse puudulikkuse ja üleüldise viletsusega jätkub, oleme oma mõtetes ohvrite ja nende lähedastega.
Praegustel (1. jaanuari) andmetel on kadunud üle 1500 Rootsi kodaniku, kes püüdsid Aasia paradiisis unustada kodust talvekülma. Kuid samuti otsitakse soomlasi, norralasi ja teisi. Saksamaal ei teata midagi enam kui 1000 inimese saatusest.
Surm paradiisis
Ajaloo suurim loodushäving pühkis oma teelt kõik elava ja elutu. Merest tulnud surm tekitab alati ahastust. Looduse jõuline löök tegi meile selgeks, kuivõrd ebaõiglane on maailm ja kui hästi elavad tsiviliseeritud riikide kodanikud, keda kiirustati katastroofist päästma. Kuid ka Aasia puhkeparadiisi isoleeritud rikkad külastajad mõistsid korraga ise, milline surmarisk valitseb piirkondades, mis on niigi olnud alati märgistatud vaesuse ja näljaga. Indoneesias leinatakse praegu 80.000 inimest. Ellujäänud sadu tuhandeid ei tohi maailm mingil juhul unustada. Nende olukorda halvendas 1. jaanuari paduvihm, sest niiskusega tõuseb koolera oht.
WHO (Maailma Terviseorganisatsiooni) andmetel jäi katastroofi tagajärjel 5 miljonit inimest peavarjuta ja ÜRO peasekretär Kofi Annan arvab, et ülesehitustöö võib kesta vähemalt 10 aastat.
Sakslaste abi
Endine Saksa liidukantsler Helmut Kohl kirjeldas oma Sri Lanka hotelli kolmanda korrusel rõdul kogetut: „Ookean kõlas ühtäkki hoopis teistmoodi. Siis tõusis sekundite jooksul hiigellaine, mis kogus määratut jõudu. Inimesed hakkasid karjudes jooksma. Meri võttis kõik endaga kaasa. Mulle meenusid sõjapildid. Kõik nägi välja nagu peale pommitust.“ Endine tipp-poliitik toimetati helikopteriga teise hotelli, kuhu ta soovib esialgu jääda, aidates seal käivitada laste abistamisprojekte.
Saksa Välisministeerium organiseeris minister Joschka Fischeri juhtimisel kriisistaabi, kus sugulastele jagatakse infot kadumajäänute kohta ning kus koordineeritakse teavet nii hukkunute, kadunute kui päästetute osas.
President Horst Köhler kutsus oma uusaastakõnes kodanikke üles annetama raha ohvritele. Saksa Punane Rist kogus kahe päevaga annetusi 3,4 miljonit eurot.
Kõik sakslased on toonitanud kohalike suurt abivalmidust, mitmete eest on hoolitsetud kodudes, antud tõlkeabi, riideid ja raha ning isegi transpordivahendeid. Praeguseks on Sri Lankast toodud kodumaale tagasi 3000 sakslast, 25 on veel haiglates.
BKA aitab tuvastada hukkunuid
BKA (Liitvabariigi Kriminaalameti) töötajad aitavad identifitseerida katastroofis hukkunuid. See on detektiivne ja filigraanne töö, mis nõuab mitte ainult suuri teadmisi, vaid ka kogemusi. BKA nn. identifitseerimiskomisjon moodustati a. 1972. Sellest ajast alates on eriosakonna töötajad uurinud ja identifitseerinud üle 1000 mitmetes tragöödiates hukkunud ohvrit.
BKA meeskonnad töötavad vabatahtlikult. Seekord reisisid eriüksuse 40 liiget Taisse, kus Khao Lakis arvatakse olevat kõige rohkem ohvreid Saksamaalt ja Austriast.
Kriminalistide töö on nagu puzzle, mida nad peavad tükk-tükilt kokku panema. Lisaks tuleb neil töötada ränkades tingimustes, võideldes kaose ja kuumusega ning seistes silmitsi hukkunute tohutu hulgaga.
Kõik surnukehad fotografeeritakse, registreeritakse, nendelt võetakse DNA analüüsi jaoks naha- või koeproovid, mida võrreldakse hiljem hukkunu orgaanilise materjaliga.
Katastroofide tagajärjede likvideerimisel on tähtis osa psühholoogidel. Ka teoloogid abistavad neid, kes pole võimelised läbielatust üksinda üksinda üle saama.
Paljud on kaotanud sugulased, lapsed või sõbrad. Surmalaine rebis abielupaarid teineteisest lahku või viis vanematelt lapsed, kuid ka vastupidi — lapsed jäid õnnetuses orbudeks. Paljud katastroofist eluga pääsenud on shokis ja teevad endale etteheiteid, et pidid jätma lähedased kas kadunute või surnutena võõrale maale. On tähtis, et keegi nad vastu võtab, neid ära kuulab ja lohutab. Tegelikud psüühilised tagajärjed ilmnevad alles päevade või nädalate pärast.
Lapsed kannatavad kõige rohkem
Väikesed põnnid said traumeeriva kogemuse, et vanemad ei olnud suutelised neid kohutava sündmuse eest kaitsma. Nende väline maailm on kokku varisenud ja siseilm ei suuda shokiga toime tulla. Puudub õlekõrs, millest kinni haarata. UNICEF on teinud kindlaks, et ainuüksi Sumatra saarel on üle miljoni katastroofi üleelanud lapse ja nooruki, kellele ei suudeta pakkuda mingit psühholoogist tuge. Vanematel pole võimalik neile anda turvatunnet ega lohutust. Laps kannatab omakorda samuti vanemate shokiseisundi tõttu, sest täiskasvanud ei ole ise emotsionaalselt võimelised laste eest hoolitsema; nad aitavad haavatuid, otsivad sugulasi, muretsevad toitu, vett ja peavarju. Lapsi ei tohiks aga selles olukorras üksinda jätta, sest sageli võivad nad kannatada kõigele lisaks veel süütunde all.
Hingehaavad võivad ilmneda magamishäirete, kõhuvalude ja krooniliste hirmuseisunditena. Seetõttu tuleks lapsi pidevalt ümbritseda soojuse, armastuse ja turvalisusega.
Tsunami fenomen
Mitte ükski loodusjõud pole nii salakaval kui tsunami. See tohutusuur tõusulaine toob endaga kaasa surmaohu kõigile rannikuriikide elanikele. Mürisevad surmalained kihutavad hiigelkiirusega üle ookeani. Selle, mille nad oma sprindiga ranniku suunas tempos kaotavad, kannavad nad üle kõrgusse. Võimsa surve all viskavad nad tonnide viisi vett kilomeetrite kaugusele sisemaale. Sõna „tsunami“ tuleb jaapani keelest ja tähendab „lainet sadamas“.
Enamasti tekivad tsunamid merealuste maavärinate tagajärjel. Iga äkiline merepõhja nihkumine või muutus surub ookeanist välja hiiglaslikke veemasse, mis kõrge surve all liiguvad esmalt ringikujuliste lainetena, kiirusega kuni 1000 km tunnis ja nende pikkus võib olla sadu kilomeetreid. Juhul, kui merepind rannikule lähenedes tõuseb, kerkib seal laine üles – järeltulevad veemasssid trügivad aga edasi. Nii kasvab laine üha kõrgemaks muutudes tornitaoliseks veeseinaks, mis tungib tõkestamatult sisemaale, hävitades kõik ettejääva.
Äsjane Aasia maavärin meenutab oma hävitavat eelkäijat aastast 1755, mis purustas Lissaboni. Arvatakse, et tookord sai surma üle 60.000 inimese, kes Pühakute Päeva hommikul kirikutes palvetasid. Maavärin hävitas arvukalt Euroopa ühe kaunima linna ajaloolisi hooneid. Pühakutele süüdatud küünlad panid linna põlema ja elanikud jooksid tulekahju eest Tejo jõe kaldale, kus aga surmatoov hiigellaine neid üllatas.
Mõlemad kõnealused looduskatastroofid on oma tugevuselt ja laadilt analoogilised, rääkis hispaania seismoloog Emilio Carreño. Mõlemal juhul oli ka maavärina tugevus enam-vähem sama — ca 9 magnituudi Richteri skaalal. Kolossaalsed lained tekitasid Portugali, Hispaania ja tänase Maroko rannikutel suurt hävingut.
Lõuna-Hispaania linnades Huelvas ja Cádizis hukkus 2000 inimest. Hiigellaine veeres aga mööda Guadalquiviri jõge mööda Andaluusia pealinna Sevillani välja.