Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor (TÜAN) on nüüdseks vallutanud laulurelvaga mitte ainult Toronto, vaid ka Kanada pealinna ja Lõuna-Ontario eestlaste rahvusliku kantsi Seedrioru. Nende helisevat laulu on kuuldud mitmesugustel üritustel. Külastuse kõrgpunktiks kujunes kontsert 15. mail Trinity-St. Paul’s United Church’is Toronto kesklinnas.
Avar kirik oli kontserdiks kahtlemata ülimalt sobiv paik nii akustika, mahu kui kättesaadavuse poolest. Publikut oli rohkesti ja kõigele lisaks olid kõrgemad jõud otsustanud eesti laulu sõpru kostitada imelise päikeselise kevadilmaga.
Kontserdi kava oli koostatud peamiselt eesti heliloomingust. Ainsad „väliskülalised” olid esimeses osas prantslased Maurice Durufle ja Francis Poulenc ning norralane Knut Nystedt. Esimene osa koosnes täielikult vaimulikust repertuaarist, teises võimutses ulatuslikult eesti folkloor. Eesti heliloojaist olid esindatud (ettekande järjekorras) Cyrillus Kreek, Arvo Pärt, Tõnu Kõrvits, Piret Rips, Veljo Tormis, Riho Esko Maimets, Aare Kruusimäe, Ester Mägi, Alo Ritsing, Gustav Ernesaks ja Juhan Aavik.
Edasi kõnelgem muljetest ja meeleoludest, mis hõivasid meeled ning jäid kirikukelladena vaimuilma kumisema. Kriitikul oli sel päeval puhkus. Ei, ta ei võtnud õngeritva selga ega läinud kalale. Ta jäi paigale, kuid sulatas end massi hulka ja lubas endale täieliku naudinguvabaduse. Umbes nii, nagu range dieedi pidaja, kes tohib korra nädalas vahukoorejäätist proovida ja teeb seda andumusega.
Mis paelus sel kontserdil peale lummava helipuhtuse ja mitmekülgse programmi? Eeskätt koori erakordne distsipliin. Mitte sõjaväeliselt range, vaid vaba, sundimatu, endastmõistetav. Ansambli terviklikkus oli hämmastav. Koorisolistid Piret Sütt ja Mae Juske jäid vaatamata võrratule esinemisele kuidagi nähtamatuks. Ka Triin Koch ei jätnud endast muljet kui dirigendist, vaid kui ansambli liikmest, kel oli lihtsalt pisut teistsugune ülesanne. Et koor igale ta pisemalegi sõrmeliigutusele koheselt reageeris, ei üllatanud. Ka silmapaistmatusega on võimalik silma paista. Sama võib öelda lavastaja Anne Türnpu kohta, kes kontserdipäeval jäi fookusest kõrvale, kuid ta käsi oli tuntav ja tajutav.
Koor esitas kogu programmi rangelt a capella. Vaeslapseks jäetud klaverile ei antud võimalust isegi hääleandmisel abiks olla. Vaid üksikud lauljad kasutasid nooti ja sedagi vaid mõne laulu puhul. See asjaolu mõjus koori ja publiku vahel kuidagi siduvalt, ka siin süvenes terviklikkus.
Mis puutub programmi, siis on raske midagi esile tõsta. Tõnu Kõrvitsa neljaosaline „Saalomoni ülemlaul” mõjus ehk uudseimana. Riho Maimetsal polnud kuidagi võimalik tulipunktist pääseda, oli tema rahvalaulutöötlus ju koorile pühendatud. Liiatagi tõestas ta, et on võimeline ka pisikeseks muusikaliseks vallatuseks. Publik ei saanud aplodeerima hakata, sest kiigelaul lõppes poole fraasi pealt. Pole ju helilooja süü, et laps just siis magama jäi.
Kontserdi viimase palana esitatud Juhan Aaviku „Hoia Jumal Eestit” kaotas lõplikult lava ja saali vahelise niigi õhukeseks kulunud vahe. Lilledega tervitasid kõigi kohalike kooride esindajad, samuti Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas. Kontsertreisi korraldaja Andres Raudsepp luges ette kirjalikud tervitused Roman Toilt ja Veljo Tormiselt. Talle endale avaldas koor sügavat tänu ja lugupidamist.
Lisapala polnud ette nähtud, kuid nagu tänusõnu lausunud dirigent tähendas – oleks kuidagi imelik nüüd lihtsalt laiali minna. Ega mindudki. Triinule anti võimalus suuremat koori juhatada. Kõik kohalikud lauljad tundsid Peep Sarapiku laulu „Ta lendab mesipuu poole” ja üürgasid seda kauni külakosti toojatega kaasa. Milline uhke ja eesti rahvast ühendav finaal!
TÜAN kontsertlaval – muljeid ja mõtisklusi
Kultuur
TRENDING
