Festival Tubin ja tema aeg Tallinnas 28. mai—12. juuni




Esimene nagu tuuletõmbus, teine läbi südame…
palus dirigent Maaja Roos (USA) Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaste Naiskooril laulda Helen Tobias-Duesbergi Missa brevise viimases osas kaht järjest kulgevat miserere nobis fraasi. Muusikalistele kujunditele sõnaliste vastete leidmisel kasutas dirigent tihti väljendeid – lendamine, tuul, hõljumine. Samas nõudis suuremat kontrastsust dünaamikas ja vajadust tunnetada dramaatilisi kõrgpunkte.

Nii tõi Tubin Tobiase Tallinna A.D. 2004.

Oli 10. juuni õhtu ja Kaarli kirikus toimus helilooja Rudolf Tobiase tütre, Helen Tobias-Duesbergi autorikontserdi (85. sünnipäeva tähistamise) peaproov ja ka Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaste Naiskoor laulis seal 3 osa Missa brevisest, Õndsakskiitmised ja kaks Eesti vaimuliku rahvalaulu seadet. See pole koorile esimene kord laulda Maaja Roosi juhatusel. Kogemus saadi aastal 1992 Pühavaimu kirikus, kus tuli tervikuna esitusele Helen Tobias-Duesbergi Missa brevis. Koori repertuaaris on püsivalt mitmeid nii Rudolf Tobiase kui Helen Tobias-Duesbergi laule.

Teha koostööd Eesti kooridega on olnud Maaja Roosi ammune soov. Eelmisel aastal antud intervjuus vastab ta küsimusele oma koorijuhitöö kohta USAs nii: ”Olen mitmete kooridega juhatanud R. Tobiase Otsekui hirv ja Eks teie tea. Kanadas, Torontos olid eesti koorid. Aga olen seda ka ameeriklaste ja sakslastega teinud. Washingtonis oli proffkoor. Pakkusin neile Eks teie tea inglise keeles laulda, aga nad ei soovinud; nad laulsid eesti keeles. Kui elasin Hannoveris, juhatasin meeskoori, kellega kandsin ette Otsekui hirv.

Kuus aastat töötasin Columbia ülikooli kooriga. Koor koosnes rahvusvahelise tasemega lauljatest, kes tegid seal oma valitud erialal doktoritööd. Koos orkestriga esinesime ka Lincoln Center'is. Üks kontsert kandis nimetust „Kajad Eestist“. See oli enne veel kui Eesti vabaks sai, 1987.a. Ka ema Missa brevist juhatasin esmaesitusel Toronto Pauluse kirikus 1989.a. koos Columbia ülikooli segakooriga ja kammerorkestriga Lyra Borealis, mis oli loodud mõne aasta eest Viljar Puu-Veimanni poolt.“

Samas intervjuus vastab Maaja Roos veel mitmele küsimusele, millest osa leiab siin avaldamist.

Te olete esinenud New Yorgi TV haridusprogrammides ja teinud helisalvestusi Hollandis – kellena?

See kanal NY televisioonis annab edasi õpetussaateid. Mina esinesin seal pianistina. Teemaks oli variatsioon muusikas. Mängisime Bachi ja Brahmsi ning mina põhiliselt kaasaegseid heliloojaid nagu Daniel Pinkham ja Vincent Persichetti. Hollandis ma mängisin linti E. Tubina Neli variatsiooni rahvaviisi. Helilooja oli ka seal ja me saime vahetada mõtteid muusika üle. Praegu töötan organisti ja koorijuhina Savannah`s. Olen ka nõustajaks seal korraldatavatel muusikafestivalidel. Loodan seal midagi ka Eesti muusika heaks ära teha.

Mis on Teie arvates ameerika noorte üheks suurimaks probleemiks?

Igavus. Suur, lai ja lahtine igavus, mis on ühtaegu ka väga traagiline.

Olen õpetanud ka väga lugupeetud koolis, kus õppetöö on äärmiselt pingeline. Kõik soovivad pääseda parimatesse kõrgkoolidesse ja see pinge tekitab tugevat stressi.

Siin tunnen ma oma missiooni, et neid noori aidata Olen seda ka läbi oma töö teinud. Oma praeguste õpilastega teeme koostööd minu ema, helilooja Helen Tobias Duesbergiga, kes komponeerib meie poolt soovitatud luuletaja tekstile. Kõik õpilased otsisid, tegid oma ettepanekuid ja siis otsustasime möödunud sajandi luuletaja Emily Dickinsoni luuletuste kasuks. Ema luges neid kaua ja lõpuks otsustas võtta neli luuletust. Need olid väga sügavad ja ilusad.

Õppisime need laulud selgeks ja tegime kontsertreisi New Yorki. Kartsime natuke, kas need sünged, sageli pianissimos kõlavad laulud mingit mõju jätavad, aga jätsid! Publik oli lausa vaimustuses! Me andsime viis kontserti, osa kirikus, osa mujal saalides. See on kammerkoor, kus on 16–18aastased noored.

Repliik: Viimane esinemine selle kooriga toimus 26. aprillil 2004.a. Savannah` Lucase Teatris. Maaja Roosi juhatusel kanti ette eelpool jutuks olnud Helen Tobias Duesbergi Tsükkel segakoorile 4 laulu Emily Dickinsoni sõnadele ja W. Whitmanni Oo kapten, mu kapten. Mõlemad tööd valmisid 2003.a.


Kuidas kulges Teie enda haridustee?

Esimene õpetaja oli minu ema. Kui lõpetasin kooli New Yorgis, läksin edasi Lawrence´i ülikooli Wisconsini osariigis, mille lõpetasin 1967.a. klaveri ja oreli erialal. Seejärel täiendasin end oreli alal Toronto konservatooriumis ja 1970.a. Juilliardi muusikakoolis ansamblimuusika erialal. Mulle tundus ansamblimäng järsku nii huvitav ja võimalusi pakkuv. Siis otsustasin klaverimängus soolokarjäärile pühenduda ja läksin 1974.a. õppima Saksamaale professor H. Leygrafi juurde. Õppetöö oli väga pingeline, osalesin ka 1974.a. Pariisi rahvusvahelisel pianistide konkursil. Õppejõud kuulas vaid üks kord kuus ja iga kuu pidi olema uus ja raske kava. Olin konkursil küllalt edukalt esinenud ja kui ütlesin, et käsi on valulik, soovitas ta mul ikka edasi mängida. Ütles, et esineme täna õhtul ja siis vaatame, mis edasi saab. Mind saadeti arsti juurde, seal tehti mulle süstid ja soovitati mängida „otse valust läbi“. Mängisin. Pärast seda ei suutnud ma isegi paberilehte sõrmede vahel hoida. Tulin Ameerikasse tagasi ja siin öeldi, et kui opereerida, jäävad armid takistama ja kui ei opereeri, unustage soolokarjäär.

Sel oli ka üks kasulik tegur — ma hakkasin huvituma dirigeerimisest. Hakkasin seda õppima John Nelsoni juures.

Olen mõelnud, kas ka mina olen midagi pärinud Tobiase geenidest. Olen tänulik võimele saada hakkama uuega, luua eraldiseisvatest komponentidest tegevuse käigus uus tervik. Kui ma olen tehniliselt valmis, ei ole mul iial küsimust, kuidas peaksin teost esitama. See selgus tuleb mulle nagu õhu kaudu ja alati on õigel hetkel see tunne olemas. Selle võime eest olen ma tänulik oma emale ja kui ma julgen nii öelda — ka vanaisale.

Märkmed: