Meie rahval on olnud kaua arusaamine, et tuleb alati olla abivalmis, hoida neid, kes enam ehk ise igapäevasega toime ei tule. Seda sai ehedalt näha just külades, kus ei olnud kunagi erakordne naabrite avitamine, toetamine. Ikka ju omad. Kui eestlased asusid linnastuma, kus mõiste üleaedne enam suurt ei tähendanud, võttis selline aitamine, toetamine teise näo. Kuid oli ikka olemas. Oleme ju ikka kõige kiuste kinnisemad kui mõned teised rahvad, hindame privaatsust, iseseisvust. Aga meie südamed on soojad.
Paguluses, nagu ette aimates Paul-Eerik Rummo 1964.a. luuletust „Me hoiame nõnda ühte”, tsüklist „Läbi talve” (luulet ema mälestuseks) tegime niigi, nagu möödunud nädalal kaheksakümnendat sünnipäeva tähistanud Rummo teadis. Kui heitunud mesilaspere läheme ka tänagi läbi mere, mis tõuseb me vastu tige. Luuletaja kirjutab edasi - „ja muud me ei vaja tuge// kui üksteise selged õlad”. Kaua on olnud meil olemas organisatsioonid nagu Abistamiskomitee, Sihtkapital, EERO ja AKEN, viimased kaks loodi just kodumaal elavate toetuseks vahetult pärast taasisesisvumist. Heategevuslik fakt millest kahjuks seal vähesed on teadlikud. Peale nende, muidugi, kes on toetust saanud.
See luuletus tuli meelde siit lugedes sellest, kuidas Lõbusa Pärastlõuna korraldajad ikka tegutsevad, vabatahtlikult, tigedal ajal. Pandeemia on meie kõigi elu muutnud. Kuid siin nimetuks jäävad vabatahtlikud ikka tegutsevad, toovad vanuritele, teistele abivajajatele rõõmu ning toitu, märkides tähtpäevi ja olles oluliseks kontaktiks välisilmaga.
Paljud tunnevad just sellest inimlikusest puudust. On ehk neil koduabistaja, kes koristab, teeb süüa, lubab ikka veel oma kodus edasi elada. Ja pereliikmed on ju tihti abiks. Kuid ka nemadki ei saa ööpäevaringselt vanematega olla. Ent miski ei asenda seda turvaliselt, nagu tänapäeval peab, kontakti pidamist koduste inimestega, distantsiga arvestades. Või ka telefonikõnet, mis teeb kindlaks, et kõik on korras. Egas ainult eestipärased maitsvad võileivad ja saiad too rõõmu –emakeeles vestlemine on asendamatu.
Need head hinged saavad aru eestlaste rahvatraditsioonidest. Hoida teisi, kes üksi, eriti nüüd. Vanasõna võtab seda väga hästi kokku – mine teisele abiks, siis tuleb teine ka sinule abiks. Mitte, et nimetatud vabatahtlikeil oleks hetkel abi tarvis. Siin sündinutena on nad veel, kuigi pensioniga pole ehk kaugel, ikka võimelised autosõite ette võtma, toite teha, telefoninumbrit valida. Nemad kõik on võtnud kodust õpetatud, eeskuju südamesse, tegutsevad nagu peaks, selle sama südametunnistuse järgi, et aidata ligimest.
Siinkirjutaja kuulub ka paguluses sündinud esimesse põlvkonda, nii-öelda buumerite hulka. Mäletab hästi paguluses toimunud üritusi, mil noored krapsti tulid vanuritele appi, ust lahti hoides, Vabariigi aastapäeva aktusel käevangus neid istekohani juhatades. Ei pidanud isegi skaudivormis olema, kuigi paljud olid. Oli ju nii loomulik.
Ent ajad on muutunud. Oli kohe üllatuseks, et ajal kui oma lapsed veel keskkoolis olid otsustas provints, et kooli ei saa pidada lõpetanuks, kui pole kogutud vastav arv vabatahtlikke töötunde. Andestake, vabatahtlikku ei saa õpetada ega sundida selleks. Need nõudmised riigilt olid arusaamatud. Sunniviisil täita nõudmisi, mis peaks ju olema loomulikud igale inimesele. Ning nagu ülal kirjutatud, noored jubagi on varmad vanureid aitama. Kuid, nagu on igal põlvkonna kurtmine, ajad on teised, mitte sellised kui meie nooruses.
Sellega arvestades tuleb eriti hinnata meie toredaid, tublisi, heatujulisi ja siiraid ühiskonna liikmeid, kelle panus on suur, eriti praegusel katkuajal. On jah proovilepanevad ajad. Kuid seniks kui on olemas meie vabatahtlikud, kes vanurite peale hoolisevalt mõtlevad, tegutsevad - me hoiame nõnda ühte. Oleme ju heitunud meilaspere, heitunud tähendab tarust kaugel olekut. Ent sugugi mitte üksi. Jälle vanasõna – jämedat puud on raske painutada. Teisi aidates hoiame oma kogukonda just tugeva puuna elujõulisena.
TÕNU NAELAPEA
