Marko Mihkelson Paari viimase päeva üldine ning ka isiklik (tuhavangi)kogemus tõestavad väga ilmekalt, kui isoleeritud on Eesti Euroopast. Selle sisuks on lisaks ahtale lennuühendusele (mis hetkel ei toimi) rongiühenduse puudumine ning väga nigel maanteekoridor. Ehk siis on minu arvates ilmselge, et lisaks energiaühenduste loomisele tuleb meil märgatavalt rohkem panustada ka rahvusvahelise rongi- ning maanteeühenduste loomisele või kaasajastamisele läbi Rail Baltica ja Via Baltica projektide.
Viimaseid projekte on kõigutatud läbi aastate edasi ja tagasi, kusjuures pidurdajaks on olnud nii objektiivsed (turu väiksus) kui subjektiivsed (huvitatud riikide erinevad prioriteedid) põhjused. Kuid nii nagu sageli ikka juhtub, näitab alles erakorraline olukord probleemi tõsidust.
Nii nagu 2006. aastal pärast Vene-Ukraina gaasikriisi hakkas Euroopa rohkem tähelepanu pöörama energiajulgeolekule ja energiaühenduste loomisele, siis nüüd peaks vähemalt meie regiooni riigid tõstatama maismaatranspordi infrastruktuuri üheks olulisemaks teemaks.
Eestil on siin eriline roll ning kui suuta veenda ka Soome kolleege, siis peaks olema võimalik teema senisest tõsisem tõstatamise ka Euroopa Liidu tasandil. Ka seni väga ujuvas seisus olev Läänemere strateegia võiks siin olla üheks abivahendiks.
Tõstatan teemakäsitluse juba täna Euroopa Liidu asjade komisjoni istungil, et lähemalt tutvuda mõlema projekti hetkeseisu ning arendustegevustega. Kindlasti peaks selle küsimuse nihutama oma portfellis tähtsamale kohale ka Euroopa Komisjoni transpordivolinik Siim Kallas, kes on just praegu läbi elamas oma poliitilise karjääri ühte tipphetke.
Eesti isoleeritus on ilmselt tajutav täna kõigile nendele, kes püüavad erinevatest Euroopa nurkadest tagasi koju jõuda. Laupäeva hommikul Roomast teed tagasi Eestisse alustades kogesin ilmekalt, kui kehv on meie maismaatranspordi infrastruktuur. Roomast Tallinna saab autoga sõita mööda kiirteid sisuliselt katkematult kuni Via Baltica otsani Poolas. Siis algab aga juba ohtlik ning tõsine heitlus raskeveokite ning vastutulijatega. See väsitab ning teeb maanteeühenduse Euroopaga piisavalt kurnavaks.
Rongiühendustest ei ole mõtet rääkidagi, sest isegi Varssavist Vilniuseni saab heal juhul alles 9 tunniga. Teelõik on aga vaid 400 kilomeetrit pikk. Miks mitte minna seda teed, et panna kogu tähelepanu Euroopa rööpmelaiusega raudtee ehitamisele Tallinnast Varssavini. Mõistagi on see suur tulevikuprojekt ning tõenäoliselt väga raskesti rahastatav, kuid samas on raske ette kujutada meie suuremat sulandumist Euroopaga ilma heade transpordiühendusteta. Loomulikult on oma teema ka lennuühenduste probleem.
(
http://markomihkelson.blogspot... )
