Just lugesin ühest uuest seitungist vana tarkust, et üks pilt on väärt tuhat sõna. Kohe akkasid peas rattad ringi käima, et ime küll, et keski minu lugusi enam lugeda ei taha. Nüitsel ajal tahvad ju kõik suurt ja palju, minu natukest ei pane keski tähelegi. Et kui akkaks kah uuel aastal kirjutamise asemel piltisi maalima, oleks oopis teine tera.

Aga varsti sai selgeks, et kuulsus ei tule kedagi nii kergeste kätte, kui arvad. Kui sa oled ikke lolliks loodud, ei sind siis keski kipu targaks tunnistama, punnita nii kõvaste kui tahad. Esimene konks on kohe seal, et minu käe all ei ole kunagi ükski sehkendus ästi välja tuld. Pookstaavid sain koolmeistrite abiga ikke kudagi selgeks, aga kui kästi pilti joonistada, siis õpetaja ei saand kunagi aru, kas ma proovisin maalida kurki vai kürvitsat. Kui küsis, siis oli mul äbi ütelda, et on oopistükkis kapsas.

No nüid muidugist teevad piltisi aparaadiga. Iga poisike klõpsutab ja saab parema kui vanaste Remmprant pintsliga tegi. Aga kui sul kompluutert pole, siis ei saa neid piltisi näha kah. Pildi teed valmis odava riistaga, aga kaemiseks läheb ästi kallist vaja. Ja kui majas lekker ära läheb, siis seda pilti ei näe, küinlavalgus ei aita.

Teine äda on muidugi selles, et seitungi toimendajad ei mängi minuga ausat mängu. Arrastavad sedasamust tisskriminatsijooni, nigu hintelikendid ütlevad. Mulle üteldasse, et rohkem kui neli-viissada sõna ei tohi paprile panna, muidu saab lugu liiga pikk. Rohkem ruumi minusuguse jaoks lehes ei ole. Aga teine tuleb, plõksib kümmekond pilti valmis ja kõik pannasse lehte. Eldene aeg, see ju kümme tuhat sõna, rehkendada olen ma eluaeg ästi mõist. Ja kui veel mõtelda, et teine tegi oma töö massinaga, aga mul kõik puhas käsitöö... Selge sohk ja kokkumäng.

Mõtlesin, et lepiks õige Ärmaniga ära. Ega minu poolt tüli poldki, tema on natuke turris, et sai minu pärast sugeda. Tal ju kah see klõpsukast olemas, millega inimeste nägusi jäädvustatasse. Las tuleb meile, ma teen targa näo ette – see mul pingutusega läheb korda – tema plõksutab ja mina saadan lehte. Las lehetellijad loevad ise need tuhat sõna mu sihverplaadist välja. Ainult siis kindlaste lubatasse mul ainult iga kahe nädali tagast kirjutada, kui see ikke on kirjutamine.

Kata andis kõrvalt paremat nõu. Ütles, et ma kirjutagu piltlikult ehk ütelgu ümbre nuka, siis inimestel võtab kauem aega aru saada, jusku olekski viiesaja sõna asemel tuhat old. Ja sina oled võidumees, toimendajad ei saa sulle õlma akata.

No ma olen alati üteld, et ise võid sa loll olla, kui aga mõistad targa naise võtta. Nii ma nüid tegema akangi. Ead uut aastat teile – see on veel otse südamest üteldud!

Märkmed: