Vana-Andrese kogudus, nime saanud Püha Andrew pühamu ostmise järgselt, oli sunnitud ajaloolisest Jumala hoonest kolima, kui kahasse ostetud kirikukulusid ei suutnud naaberrahva lätlaste kogudus enam katta. Õnneks leiti sõbralik kaunis kodu soome luteri kirikus, Agricolas. Kus peetakse ka rootsi luterlaste koguduse jumalateenistusi ning igal pühapäeval on kell 12:30 ingliskeelne teenistus kõigile. Seda sellepärast, et paljud on segaabieludes või ei jälgi hästi vanemate emakeelt. Soov kohalikus keeles läbi viidud teenistuste järgi on olemas, täites nõnda siiralt kristluse huvisi.
Pühakojal on sobiv nimi. Mikael Agricola oli Turu piiskop kes õppis Wittenbergis usuteadust ja teostas Soomes reformatsiooni. Huvitavalt oli ta poeg Kristian hiljem Tallinna piiskop. Eestlastele sobiv kirik Jumala sõna kuulutamiseks, kuulmiseks.
Paastukuu esimene kolmapäev oli tuhkapäev, mil algab lihavõttepaast. Nimi tuleneb tuhaga ülepuistamisest kirikliku patukahetsuse märgiks. Nelikümmend päeva hiljem ongi Ülestõusmispühad. Eestlastel on tuhkapäevaga seotud ka kirikuväliseid kombeid, paljud on ununenud. Muhu saarel näiteks pidi putru segama tuhka sel päeval. Lõuna-Eestis loobiti tuhka vabas õhus, seda seoti linakasvumaagiaga.
Agricola luteriusu kogudus on aastaid tuhkapäeva ja selle tähtsust märkinud õhtuse jumalateenistusega. Mis peegeldab soomlaste kiriklikke kombeid. Lisaks veel, et luterlikult pole minevikku unustatud aga pigem hõlmatud, nagu pühamus võis kogeda. Ja veel, et vene õigeusus, soomlaste, eestlaste otsestel naabritel, pole tuhkapäeva tavasid.
Kolmest kogudusest oli kirikus ka tänavu, ikka pandeemia ajastul maskidega liikmeid, kes kinnitasid mitte ainult koostööd aga ka vennalikult, õelikult ühist usku. Teenisid Agricola pastor Matti Kormano ja Vana-Andrese õpetaja Kalle Kadakas. Pastor Kormano peab ka inglise keelseid teenistusi Agricolas. Klaveril oli Juha Tikkanen, kes toetas
kantele, soome kandle mängijat, kellel oli ka eeslaulja kohustus. Eesti luteri kirikutavadest erinevalt teistsugune teenistus, kuid ikka muusika ja Jumalasõna domineerisid. Mõlemad vaimulikud lugesid Pühakirjast (Vanast Testamendist valik Joelist, mille sõnad kinnitavad kuidas Jehoova halastab, siis kui rahvad pöörduvad ta poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja leinates. Ning Uuest Testamendist Matteuse Evangeeliumi kuuendast peatükist, armuannete jagamisest, teadmises, et vagad, kes palvetavad, kes pärivad maa, pole silmakirjatsejad, rõhutades samas, et ärgu vasak käsi teadku, mida parem käsi teeb. Kuna Isa näeb salajasse, andes armuande.)
Tuhkapäeva kommete järgi võiati igale soovijale tuhaseguga rist otsmikule, sõnadega tuhast oled Sa võetud, tuhaks Sa saad. Tuhka, tolmu saab siin ka tõlkida kui põrmu, kinnitades jälle olulist ususõnumit. Rahvakombeid pisut teades võis kirikulisel olla küsimus, kuna tuhkapäeval ei tohtivat nägu pesta, et kauaks ristiusu tähtsamat sümbolit peab palel kandma, nii, et teised ka näeks ja teaks, et paastumist, Kristuse ülestõusmist oodatakse.
Armulauda jagati, teatega, et see on kõigile, Jumala silmis kõik kirikulised seda väärivad. Kutse altari juurde tulla sakramenti saama võtsid vist kõik vastu. Väljudes Agricolast puhastavasse lumesajusse sai tänu avaldatud, et kolm kogudust koos märkisid suhteliselt vähe tuntud kirikupüha.
