Sügiskokkutuleku avas ühingu esimees Leida Helde, tervitas kõiki ning andis lühiülevaate suve jooksul toimunust. On tehtud väljasõite ja puhkusereise; võetud osa Tallinnas toimunud laulu- ja tantsupeost ning Estost Riias.
Samuti tuletas esimees meelde neid süngeid sügispäevi septembris 1944, mil olime sunnitud lahkuma oma kodusaarelt. Ehkki tänavu möödub sellest 60 aastat, läheb pilk nagu iseenesest kaugusesse ja vaimusilma ette ilmub tormilainetel õõtsuv paat, mille pardal võideldakse oma elu eest. Septembrikuu 1944 tundub meile nüüd halva unenäona, kuid ometi oli see karm tõelisus. Aastad on toonud eestlaste eluviisi palju muudatusi. Eesti vabaks saamine oli eelmise sajandi lõpu suurimaks rõõmuks meile kõigile.
Järgmiseks sai sõna ühingu juhatuse liige Johannes Pahapill, kes rääkis oma perekonna põgenemisest Saaremaalt 60 aastat tagasi. Kõne kokkuvõte ilmub edaspidi.
Peale söögipalvet asuti toidu juurde, mille oli valmistanud perekond Männama oma abilistega.
Peoliste meeleolu eest hoolitses Viljo Tamm, esitades saarlastele nii tuntud kui uusi laule, end kitarril saates. Samuti saatis ta ühislaule, kusjuures laulude sõnad võis leida laudadele varutud laululehtedelt. Viljole avaldati kiitust kauakestva aplausiga.
Lõpuks astus ette Saarlaste Akadeemiline Meeskvartett ja kõlaski „Saare, mu kodupaik, mulle sa oled kõik...“, mille autoriteks Ärni Käärid ja Lembit Riis, aktiivsed Saaremaa mehed. Nii lõppes see saarlaste lõbus laupäev. Koosolijad lahkusid hilisel õhtutunnil, viies kaasa meeldejäävad meenutused sügiskokkutulekust.
Jällenägemiseni 5. veebruaril 2005 saarlaste küünlapäevapeol.
